Jäälõhkujad

Kui Fred Jüssil on kevadekuulutajaks ja jäälõhkujaks linavästrik, siis Nahkanuial täidavad selle väikese linnu aset kolm parajat jõmmi. Täna sai kõvasti jääd lõhutud – ootame kevadet.

Ida ja Matildega jalutamas

Mõned paremini väljakukkunud fotod tänasest jalutuskäigust. Maarjal on külas sõbranna Saksamaalt ja koos tegime külale tiiru peale. Heleri vanaema on muuseas sündinud Nahkanuial Sepa talus, kust mindi hoonete lagunedes edasi Preeti, kuhu rajati uus kodu. Lumememm ühel allolevatest fotodest ongi tehtud Sepa talu endisel õuealal.

Väinjärvel uisutamas

Kuigi tänaseks oli jää Nahkanuia uisukraavil muutunud piisavalt paksuks, et sealt keegi enam läbi ei kukkunud, otsustasime Matiga minna Väinjärvele uisutama. Tegelikult oleks õigem öelda, “otsustasin” ja võtsin Mati kaasa. Kuigi poiss puikles alguses vastu, hakkas talle kohale jõudes asi päris meeldima ning lõpuks avaldas ta isegi soovi õhtul tagasi tulla. Emme saapad olid küll Väinjärvel uisutamas

Täna tegime liuvälja

Püüdsime täna laste ja Maarjaga taaselustada Nahkanuia talvist liuvälja traditsiooni. Et kõige enam vett on ühes kraavis Vardja tee ääres, läksime labidate ja harjaga varustatuna sinna. Ei õnnestunud meil tänavu see liuvälja idee, sest kuigi jääl paksust jagus, ei jagunud kraavis vett ning jääalune ruum oli tühi. Juba minu all raksunud jää purunes ühes kohas Täna tegime liuvälja

Pirukategu

Lapsed teevad pirukaid. See on üks viise kuidas neist pahandustest, kisast ja karjumisest, eemal hoida. Lisaks on mõlemad haigusest paranemas ning igasugune tegevus on abiks. Igatahes mulle tehtud juustupirukad maitsesid hoolimata nende algsest väga ebamäärasest väljanägemisest suitsuvorsti ja mahlaga päris hästi.

Lastega Vardjale

Käsime jalutamas. Kõigepealt ATV seljas Vardja tee tuulemurruni, kus põleb lõke ja kus ma olen juba mitu päeva saaginud, koristanud, põletanud. Ja sealt jalgsi Vardja lagendiku kõige kaugemasse nurka. Mis juhtus jalutuskäigu ajal ja pärast seda on näha piltidel.

Hommikune jalutuskäik lastega

Sügis on olnud valdavalt ilus. Nagu eelmises postituses kirjutasin, püüan koeraga iga hommikul lühikese jalutuskäigu teha. Täna võtsin lapsed ka kaasa. Matilde tuli hea meelega, Mattis mitte nii väga. Aga lõpuks jäid vist kõik rahule. Esimene verstapost ja peatuspaik oli metssea pealuu kivi otsas. Tegemist on sama sea peaga, kelle karu kevadel maha murdis ning Hommikune jalutuskäik lastega

Altja 2013

Möödunud nädalavahetusel sai lisaks Seidlale teoks ka teine igasuvine traditsioon – Altja kaluriküla külastus. Valisime minekuks pühapäeva, mis oli tuuline aga siiski päikesepaisteline. Meil vedas, sest tuule suund oli “õige” ning laine kuhjas randa sooja vett. Ma ei mäletagi, millal viimati oli sealkandis nii mõnus vesi, et merest väljatulemisele eriti mõtlema ei pea. Ja kauba Altja 2013