Kuigi tänaseks oli jää Nahkanuia uisukraavil muutunud piisavalt paksuks, et sealt keegi enam läbi ei kukkunud, otsustasime Matiga minna Väinjärvele uisutama. Tegelikult oleks õigem öelda, “otsustasin” ja võtsin Mati kaasa. Kuigi poiss puikles alguses vastu, hakkas talle kohale jõudes asi päris meeldima ning lõpuks avaldas ta isegi soovi õhtul tagasi tulla. Emme saapad olid küll pisut suured aga sellegipoolest tegime järvele suure tiiru peale. Lisaks meile veetsid järvel aega kalamehed, tuttavad ja võõrad.
Praegu on jää uisutamiseks parajalt paks kuigi ettevaatlik tuleb sellegipoolest olla. Väinjärvel laiutas lisaks veel paar suuremat pragu, mis küll iseenesest uppumisohtu ei kujuta aga praost väljavalgunud vesi võtab suure hooga uisu nii kinni, et võib kergesti ninali käia. Ka mahasadanud lumi ei kujuta endast veel takistust kuigi seda on täpselt parasjagu. Väiksem sula või täiendav lumesadu rikuks uisujää siseveekogudel täielikult. Edasi tulevad fotod.
