Sügis on olnud valdavalt ilus. Nagu eelmises postituses kirjutasin, püüan koeraga iga hommikul lühikese jalutuskäigu teha. Täna võtsin lapsed ka kaasa. Matilde tuli hea meelega, Mattis mitte nii väga. Aga lõpuks jäid vist kõik rahule. Esimene verstapost ja peatuspaik oli metssea pealuu kivi otsas. Tegemist on sama sea peaga, kelle karu kevadel maha murdis ning mis me Matiga paar päeva tagasi metsast ära tõime. Koos leidsime uue ronimiskoha, vana paju Altsauna juures tee ääres. See on nii mõnus puu, et isegi Hinckus sai selle “otsa” ronida, rääkimata Tildest või Mattisest. Edasi jäi meie teele paar ahvatlevat porilompi mida okstega peksta. Tagasiteel proovisid lapsed vana haava ümbert kinni võtta aga see õnnestus alles siis kui emme appi tuli.
