Hoiatan ette, et postituse pealkiri on dramaatilisem kui sisu ning et fotolt jäälindu otsida ei tasu! Lugu ise on järgmine.
Jahimehed käisid ennelõunal Nahkanuial ja Vardjal hunte jahtimas. Pärast nende lahkumist läksin mina koeraga eilsele “raielangile” Vardja teel tehtud lõkke oksi kohendama. Lõkkekoha leidsin öösel sadanud lume alt küll üles aga järelejäänud oksi enam süüdata ei õnnestunud, sest märg lumi oli tuha kuni maapinnani märjaks leotanud. Ladusid oksad hunnikusse ja liikusime edasi Vardja poole.
Vardjal läksime päris veskitammini välja ja jõe äärde jõudes märkasin üllatuseks kusagilt purde juurest õhku tõusnud ja mitte väga kaugel puu oksale istuma jäänud jäälindu! Lind ei lennanud ära vaid jäi meid uudistama ja ma ei jõudnud ära kahetseda, et mul aparaati kaasas polnud. Aga kõik polnud veel kadunud! Ots ümber ja koju fotoka järele.
Tagasi Vardjale tulin üksi, sest teadsin, et koeraga pole ühegi normaalse foto tegemine võimalik. Eriti jäälinnust. Kahjuks valitses jõe ääres vaikus ja siis ma ülaloleva foto tegingi. Lootuses ikkagi midagi veel jäädvustada jalutasin jõest pisut eemale õunapuudeni ja varitsesin nende all ei-tea-mida. Tagasi jõe äärde jõudes märkasin taas põgenevat jäälindu, sedapuhku allavoolu. Oligi kõik. Istusin ja ootasin mõnda aega vaikselt aga lind tagasi ei tulnud.
Ärge nüüd arvake, et lootsin argliku linnu kohe täissuuruses kaadrisse saada. Ei lootnud. Juba linnu nägemine on suur asi. Aga kasvõi kaugelt Nahkanuia oma jäälindu pildistada oleks teoreetiliselt olnud võimalus küll. Lohutan ennast sellega, et kui jäälind Vardja veskitammil juba on, jääb ta sinna ka järgnevateks päevadeks ja ma kindlasti püüan teda veel tabada.