Reeglina juhtuvad kõige põnevamad lood ajal mil mina olen kodunt ära. Nii ka eile. Edasi kirjeldan juhtunut nii nagu Maarja poolt räägitu mulle meelde jäi.
Mann ja Hinckus läksid Vardja teele oma igapäevasele jalutuskäigule. Tee on nagu ta on, küllaltki lumine ja hiljutisest maaomaniku külastusest tingitud rööbastega. Käia saab aga see on pisut ebamugav. Kui pool teed oli käidud, kuuldus paremalt poolt metsast oksaraginat, millele koer reageeris ning võssa kadus. Maarja jõudis märgata veel mingi looma tagajalgu, kellele Hinckus järele tormas. Oskamata ohtu aimata kõndis Maarja rahulikult edasi ning vilistas koera kutsumiseks mõned korrad. Sest on see Hinckus milline ta on, piirdub ta reeglina kutsumata külalise peletamisega ja tuleb siis korralikult tagasi. Ka seekord koer tuli aga mitte vabal tahtel vaid põgenedes raevunud metssea eest! Mõlemad loomad tormasid otse Maarja poole …
Niipalju on “metsaelu” proua reaktsioone ja kainet mõtlemist arendanud, et kogu olemasolev energia suunati millisekundi jooksul jalgadesse ning tormati ummisjalu lähima jahipuki poole. Maarja kirjelduse järgi võis tema ja loomade vaheline vahemaa olla 20+ meetrit ja pukini jäi pisut vähem. Kui siga oleks tõepoolest otsustanud Maarjat rünnata, poleks see spurt aidanud. Esiteks on siga kordades kiirem kui inimene, teiseks oli lumes ja rööbastes jooksmine sedavõrd raske, et Maarja lendas enne pukini jõudmist korralikult kõhuli. Aga kindlasti oli tegemist parema tegevuskavaga kui lihtsalt seale otsa vaatamine.
Jahipukile jõudes oli Maarjal aega ringi vaadata. Teatepulk oli üle antud ja nüüd juba ründas Hinckus haukudes. Möll jätkus veel mitmed minutid sea taganedes metsa kuni kõik lõpuks rahunes. Kuulda oli ainult Hinckuse haukumist, kes vilistamise peale kenasti tagasi tuli ja perenaist otsima asus. Kui viimane oli ennast kogunud ja veendunud, et metsloom on oma teed läinud, hakati koos kodu poole astuma. Üks hirmust ja erutusest värisedes, teine väsimusest lõõtsutades.
Küsisin Maarjalt, kas nüüd on tema jalutuskäikudega Vardja teel kõik. Ta on ju niigi kartnud üksi metsa minekut ja leppinud sellega peamiselt tänu Hinckuse seltskonnale. Ta arvas, et ei ole. Analüüsisime ka oma oskuste järgi vahejuhtumit ja jõudsime järeldusele, et kui poleks olnud koera, oleks kõik see jäänud olemata. Hinckus sattus seale ootamatult peale ning sundis teda vastu ründama. Et koer põgenes Maarja poole, oli instinktiivne või lausa juhuslik. Kindlasti polnud seal plaanis inimest rünnata.
Siit ka moraal, kui tahad metsas ohutult liikuda, ära koera kaasa võta!
7 kommentaari
Ai. Maru lugu, saab veel lastelastele rääkida.
Moraal on tegelikult see:
Koeraga võib looduses liikuda vaid teda rihmas pidades, välja arvatud jahi ajal.
nii lihtne see ongi…
Ei saa rihma otsa panna kahel põhjusel: esiteks jooksevad meil külas kõik koerad vabalt ringi (on lihtsalt sellised toredad loomasõbrad siia sattunud) ja teiseks pean siiski ka kohaliku hundipopulatsiooni eest hoolitsema.
Tegelikult tõesti nii, et kui koer on lahti ja ründab siga (kõige hullem põrsastega emist) siis on see olukord eluohtlik.
Koer ründab siga, siga ründab koera, koer jookseb peremehe juurde kaitset saama ja …
Minu naabrimehel oli eelmisel suvel selline olukord kahel korral. Esimesel sai puu otsa aga koer tuli magama panna. Teine kord läks õnnelikumalt.
jah ja siin ongi tegelikult see teema, et miks inimene seda oma parimale sõbrale teeb? Kui koeraomanik vähegi oma koerast hoolib siis ta nii ei tee. “toredate loomasõpradega” ei ole siin kindlasti mingit pistmist. Pigem hoolimatutega..
Huvitav, muidu on kod. Mänd küll kangesti seadusetähe järgimises kinni.
Ent kui enda lähedased seadust rikuvad (loe: lõastamata koeraga metsas viibimine), jääb õigust ülegi.
Topeltmoraal ja tähenärimine…
Mitte et sest konkreetsest juhtumist oleks midagi, maal ikka penid lahtisemalt liiguvad. Aga ehk ei maksa oma blogis vinguda ja teisi seadusepügalaga manitseda, kui ise samasugune viltunina.
Tead Maamees, esine oma nime all. Sappi pritsid kõvasti ja näha on, et käin Sulle närvidele aga julgust jääb vist väheks.
Minu ja sinusuguste vahe on see, et mina julgen kirjutada oma nime all ka neist asjust, mida valesti teen. Sinusugused hauguvad anonüümselt. Kui keegi siin viljeleb topeltmoraali, siis Sina.
Peab ikka meeleheide ja viha olema, et sellise “süüdistusega” välja tulla. Kui hakata koerukaid selliste süüdistuste järgi ritta seadma, ei saaks siin vist keegi suud lahti teha.
Ja ma ei õigusta lõastamata koeraga metsas käimist. Kirjutad, et “maal ikka penid lahtisemalt liiguvad” aga mitte minu oma. Kas keegi on teda näinud küla peal peremeheta või isegi metsas? Hinckus ei ei pure rattalisi, ei kuse võõras aias põõsaste peale ega tee muid sigadusi. Kui Sul muud pole kirjutada, ole parem vait. Ja ära rohkem oma peakest selle ajaveebiga vaeva, mine küla peale omasugustega klatsima.