Olin kaks ja pool päeva Prahas ning tundub, et kahetseda pole midagi. Esmakordselt tundsin Eestisse jõudes mingisugust ebamugavust, kuidagi väga raskelt mõjus lennukist välja astudes see sombune, hall talveilm. Täna hommikuks olin nii välja puhanud ja sisse elanud, et ajasin traktoriga majaesise tee puhtaks. Tuisust hoolimata. Ja siis läksime Maarjaga jalutama.
Arvasin, et kõnnime hommikul jõele läinud kalameeste jälgedes aga nemad oleksid nagu lennanud, lagedal polnud teele jäänud neist ühtki jälge. Vahtisin ringi, et meid aoti ümbritsevat lumemöllu pildile saada aga tarvitses mul vaid kaameratoru tõsta kui tuul otsekui võlusõnade jõul rauges. Nagu sellistel puhkudel kombeks, kasutasin modellina koera. Midagi jäi siiski pildile ja meenutab tagantjärele tänast päeva. Kui linnas ehk ei tundugi tuul nii tugev ja lund palju, saab piltidelt aimu, et päris igal pool Eestimaal see nii ei ole.
