Kui jälgida heade looduspiltnike pildivooge ja lugeda kaastekste, võib märgata, et paljud õnnestunud klõpsudest tehakse autoga olles. Heaks näiteks on Looduse Aasta Foto 2015 võidufoto kategoorias “Loomaportreed“, mis on tehtud just niimoodi.
Kui ma eile hommikul Tallinna poole hakkasin liikuma, oli mul fotokas kotis. Ja tõepoolest, pildistada oli seekord teel küllaga ja oleks ehk veelgi rohkem olnud kui oleksin enam aega varunud. Ühelegi konkursile neid fotosid muidugi ei esita aga olukorra hindamiseks või dokumenteerimiseks piisab. Ja kuigi ma ei propageeri sellisel moel looduse jäädvustamist, püüan ka edaspidi ise fotoka pikkadel sõitudel endaga kaasas hoida, ehk veab.
Esimest kitsepaari märkasin juba enne Järva-Jaanit aga ei saanud õigel ajal pidama ja ümber keerama ei hakanud. Teine paar jäi silma Järva-Jaani ja Roosna-Alliku vahel ning siis keerasin juba autonina tagasi.
Pisut maad edasi solistasid teeäärses porilombis pasknäärid ja nagu ma hiljem avastasin, ka leevikesed ja musträstad. Teravat ujumispilti ma ei saanud aga ühel fotol on minu kavatsusi aimata püüdev pasknäär hetk enne peakat, järgmisel juba kuivatusreziimis ja siis pisut vähem kartlikum leevike.
Tagasi pöörasin ka Järva-Madise juures, kus kivihunnikul poseeris toonekurg. Käsi värises ja seepärast ei tulnud pilt kõige teravam. Lisaks jäeti mulle mõne klõpsu tegemiseks ainult hetk, seejärel näidati juba sabasulgi.
Ilmselt oli rändrahnul passimine seotud teisel pool teed toitu otsiva kurepaariga …
Kõige lõpuks kohtasin vahetult enne Peningi asulat üle tee lipsata üritavat metskitse. Kuna nägid teda ja tema kavatsusi kaugelt, jätsin auto seisma. Selle asemel, et uuesti üritada, pööras loom ringi ja kihutas üle lageda minema, jättes mulle mälestuseks udukogu.
