Kalamees, kes hommikul rattaga läks ja pärastlõunal naases, väitis oma matka Haavale olnud uskumatult raske. Vett oli rohkem kui tarvis kõikjal mujal kuid mitte jões. Ja tõepoolest, vett on palju. Kõik mahajäetud kaevud külas, Kördi tiik ja tagapool olevad kraavid on pilgeni täis. Viimaste päevade vihmad on vahepeal normaliseerunud olukorra taas pea peale pööranud. Kördil niites ja murutraktorist kohati maha mudalögased jäljed ja vahepeal olin suisa vee sees.
Muidugi ei olu muruniitja olukord nii halb kui see on põllumeestel. Täna olin tunnistajaks kui Neil traktoriga kaks korda järjest varemalt kaks korda randaalitud mullakamaral traktoriga niimoodi läbi vajus, et abiks ei piisanud enam ühest traktorist. Et oleks vanaduspäevil midagi meenutada, seisin sealsamas ja võtsin kõik katsed välja pääseda telefoniga video peale. Meeste jõupingutused kandsid vilja alles neljandal katsel.
Nahkanuia küla asub küll voore peal kuid see voor ei ole ühtlaselt kumer. Väga savisele pinnale jääb mitmeid suuremaid lohke kust veel puudub võimalus ära voolata ning seal on ohtlik liikuda mistahes masinaga, rääkimata rasketest, tonne kaaluvatest traktoritest koos haakeseadmetega. Olukord on lausa nii “halb”, et fotol olev osa põllust muudetakse heinamaaks kuna harida pole seda lihtsalt võimalik. Samamoodi jäi harimata samasugune tükk maad paarsada meetrit edasi. Ka seal on vaat et aastaringi põllutöömasinatele jaoks liiga pehme pinnas.
Hommikune kalamees võttis oma käigu kokku sõnadega “poleks pidanud minema”. Ilmselt sama mõtles Neil kui kaotas märja maa tõttu hulga hinnalisi töötunde. Samas välja ta seda ei näidanud. Mulle on alati meeldinud kui ta ütleb, et “looduse vastu ei saa”. Peaksin seda ka endale tihedamini kordama, mis veelgi tähtsam, selle põhimõtte järgi tegutsema. Aitab närvirakke säilitada.