Sundisime eile lapsed riidesse, et jalutada üheskoos Vardjale. Eesmärk ei olnud mitte veski vaid jalutuskäik kui selline, et lihtsalt midagi koos värskes õhus teha ja juttu rääkida. Nagu ikka punnis noorem meespere alguses vastu, sest niisama kusagile minemine on ju lihtsalt nõme. Kuid vanemate tahe jäi peale ja lõppeks ei olnudki nii igav …
Kõigepealt oli meeldiv tõdeda, et keegi tore inimene oli Vardja tee servad kuni metsani puhtaks trimmerdanud ja meile avanes Kördi juurest selline vaade …
Kuigi seda teed oleme me kõik käinud korduvalt, kinnitab aeg üha uuesti, et päris igav pole meil kunagi. Arusaadavalt me Manniga tegevusi ei planeeri, need tulevad ise. Seekord õpetas emme lastele rohukõrre abil vilet puhuma, punuma ja mängu “kukk või kana”. Üllataval kombel pakkusid need äärmiselt lihtsad tegevused lastele pikaajalist huvi, praktiliselt kuni koduni välja. Vahepeal toimusid veel jooksuvõistlused ning katkujuured lehed olid Matile naispere ehmatamiseks ideaalne peidupaik.
See aasta tuleb maasikarohke, õisi on näha tavapärasemast rohkem ning neid on kõikjal seal, kuhu ulatub päikesevalgus.
