Pühapäeval sõitsin rattaga Liusvere külje all olevasse kuivatisse. Mati oli ratta taga käruga kaasas. Saime kokku Neiliga ja ajasime pisut tööjuttu. Tagasiteel tegime pojaga peatuse tee äärde jääva karjalauda juures. Tahtsin sinna lihtsalt sisse kiigata.
Väljas möllas korralik maru. Tuul puid just vastu maad ei surunud aga undas tee ääres olevas õhuliinis. See oli selline undamine nagu teinekord võib kogeda halvas unenäos, mõnes õudusfilmis või siis -raamatus. Ümberringi vaikus, ainult tuule undamine traatides. Tekkis tunne nagu oleks tegemist olustikuga vendade Strugatskite raamatust “Väljasõit rohelisse”. Tekkinud tundele lisas vürtsi veel purukspekstud akendega laut, asfaldist läbi kasvanud taimed ja see vaikus …
Nagu ikka püüdsin hetke kaameraga jäädvustada. Tuult ja selle häält ma telefoni kinni ei püüdnud aga selleks on igaühel kujutlusvõime. Ma võin kinnitada, et oleks see laut paiknenud kusagil kaugemal inimasustusest, oleksin ennast ebamugavalt tundnud.
.jpg "Rõhu karjalaut")
Selliseid tondilosse seisab meil endiselt maakohtades küllaga. On mahajäetud ja lagunevaid elumaju, on tööstushooneid, lausa mõisasid. Mõnikord need kaunistavad maastikku, teinekord mitte. Mõned tuleks lammutada, teised taastada. Mida teha selle laudaga? Veel aasta-paar, siis variseb katus sisse. Praegu võiks keegi sealt endale sarikamaterjali saada. Kasvõi kütteks. Kui kokku kukub, ei saa sedagi.
Senikaua kui ta seisab, saab seal tasuta nautida väljasõitu rohelisse.
4 kommentaari
Kes on selle konkr. lossi omanik…?
ja…
kus asus kunagine Liusvere tuuleveski
Ebamugav on midagi ligilähedast sellele kohale ja tuulevilinale traatides tõesti. Mulle meenuvad selle laudaga hoopis õõvastavad lood. Kui olin päris väike, elas mu vanaema seal suht lähedal (künka otsas olevas talus). Tollel ajal olid külmad ja lumerohked talved. Ühel sellisel talveööl närisid näljas hundid end läbi uste loomadeni… Pimedatel augustiöödel käisid aga oma kutsikaid murdma õpetamas… Meenub ka hilisemast ajast üks vasikatevedu, kus üks loomake oma esijalad murdis ja siis valust viseldes ning möögides abi ootas…
Masendavad mälestused. Võimalik, et koha praegune väljanägemine soosib selliste piltide meenumist, aga midagi meeldivat praegu ette ei tule. Kui siis ehk autolavka ootamine sealsamas talli ees. Siis võis lunimise peale vanaisalt miskit häädki saada:)
Siret – tänud mälestuse eest! Poleks oodanud selle postituse peale nii mõnusat kommentaari!
Igaks juhuks täpsustan, minu pildil olev laut on Rõhu külas! Mitte Preedil. Aga neid Sa ju ometi sassi ei ajanud!?
Hillar – Ma ei tea kellele see tondiloss kuulub.
Liusvere tuulik asus Liusvere külas. Sellelt lingilt siin leiad kaardi, kus tuuliku asukoht on tähistatud punase ringiga.
Kui ma sündisin, siis vanavanemad elasid üksvahe Rõhul (majas, mis jääb Avarmaade ja tolle lauda vahele), aga vanaema töötas Preedi noorkarjalaudas. Sealt on mul ainult meeldivad mälestused, kuna enamus mu lapsepõlvest möödus vanaema valvsa pilgu all. Aga tolles laudas toimetas mu vanaisa vennanaine, kel minuealine tütar ja nii sattusin minagi aeg-ajalt sinnakanti.