Nädala lõpus läksid ilmad soojaks ja me otsustasime Maarjaga minna suve otsima. Reedel istutasime ennast autosse ja keerasime selle nina Põhja-Eesti poole. Mõte oli korraldada eelkõige lastele üks tore silmaringi laiendav väljasõit, kuhu esialgu Altja ei mahtunud. Seda peamiselt kartusest, et merevesi pole veel ujumiskõlbulik.
Esimene sihtpunkt oli Käsmu, täpsemalt Kuradisaar. Neeme tipule jõudes selgus, et juuli keskpaigani ei tohi paari Kuradisaare “mereteele” jäävat laidu pesitsevate lindude tõttu külastada. Võtsime selle arvesse kuid kuna merevesi oli läänetuule tõttu sulaselge supp, otsustasime siiski teekond kasvõi osaliselt läbi teha, linde siiski häirimata. Käisime ära lubatud piiril ja keerasime tagasi kui luiged paistma hakkasid. Vett randa ajav läänetuul tekitas kivide vahel pesitsevatele lindudele probleeme, uhtudes merre nende munad. Ühe sellise leidsime ka minnes oma teelt, ainult pisut hiljem tagasi tulles kattis seda kohta mõnesentimeetrine veekiht.
Käsmus saime aru kuivõrd meil ilmaga oli vedanud. Tuul oli küll kohutav aga selle tulemusel põhjaranniku lahtede idakülgedele või poolsaarte-neemede läänekülgedele kuhjatud soe vesi tõotas mõnusat suplust. Kontrast oli väga suur, ehk isegi mitu kraadi, kui võrrelda tuulepealsel või tuulevaiksel küljel merevee temperatuuri. Kuigi tegime peatuse ka Pedassaares, jõudsime lõpuks välja ikka Altjale. Võtsime kõrtsis Maarjaga kiired kohvid ja seadsime sammud “randa”. Käisime kaks korda ujumas ja poseerisime riburadapidi Eesti “eheda” kalurieluga tutvuma tulnud turistidele. :) Koju jõudsime päris hilja õhtul.
Altjal oleme igal aastal käinud vähemalt korra. Viimastel kordadel on see juhtunud Seidla vanavaralaadaga samal päeval ning iga kord oleme tõdenud, et on pisut vara. Ja kuigi üritasime seekord traditsiooni ajaliselt eirata, läks kõik ikkagi nii nagu minema pidi.