Tänane päev oli Maarjal ammu olulisena oma kalendrisse salvestatud. Nimelt korraldas Türi linn kohvikute päeva, mille käigus muutusid mitmed linna kodud ja koduaiad (temaatilisteks) minikohvikuteks. Organiseerisime nii, et Tallinnas vanaema juures olnud lapsed jõudsid hommikul rongiga Türile ja sõitsime kohale.
Laste kaasamine oli muidugi viga, sest neile ei pakkunud võõras aias päikese käes istumine mingit naudingut ja võib öelda, rikkus ka meie olemise. Seepärast piirdusime ainult ühe kohviku külastamisega Koidula 23, mille omanikke lähemalt teame ja tunneme. Rohkemaks ei jätkunud enam tahtmist.
Üldiselt oli tegemist toreda üritusega ja vähemalt “Sõprade kohviku” pakutud toit oli maitsev. Üks asi käis pisut närvidele, nimelt haaras keegi kohvikus olijaist kas spontaanselt või planeeritult initsiatiivi enda kätte ja vedas kohalolnud rahva mingit tobedat “jenka”-tüüpi tantsu tantsima. See muutis korrapealt sundimatu olemise poolkohustulikuks ning ka ebameeldivaks, Manni ei oska kommenteerida aga mina põgenesin hirmuga. Kohvik on minu jaoks koht kus segamatult istuda ja “kohvi” nautida, mitte pirukas käes spinningus osaleda. Teine asi on korraldaja oskus keskenduda ühele tegevusele, mitte pakkuda korraga mitut asja. Mina ei saanudki lõpuks aru, kas ma olin kohvikus, töötoas, kuulasin isikupärast kandlemuusikat või lõin rahvatantsu. :)
