Sead on muutunud Eestis nuhtluseks, mille mastaap on võrreldav rändrohutirtsude hävitava parvega kusagil kõrbealadel. Neid jagub koduõuedele, linnatänavaile, metsavaheteedele, kartulimaadele ja viljapõldudele, lisaks veel autode, fotoaparaatide ja jahipüsside ette. Ka Nahkanuial on otsesed ja kaudsed kokkupuuted sigadega olnud rohkearvulised. Ühel varasemal talvel kutsus Mann jahimehe maha laskma haiget siga, kes mööda Petserimaanteed meie majale lähenes, möödunud talvel ajas siga teda ennast metsas taga. Neid on murdnud karud ja käesoleval kevadel leidsin ühe põrsa uppununa Sepa kaevu. Sead on käinud meil maasikas ja võtnud üles kartuli aga olnud ka mõne tõsisemat sorti mõtiskluse ajendiks. Kuid eile lisandus veel üks valdkond, mis siiani on meist mööda läinud.
Tulime Tallinnast ja alustasime oma sõitu Laagrist. Jäime hilja peale ja kui päris täpne olla, startisime pärast südaööd. Jõudsime kenasti Tallinna ringteele ja pöörasime auto nina Tartu maantee poole. Lapsed magasid ja meie Manniga hoidsime ennast ärkvel lobisedes ja mõtteid vahetades. Sõitsin mööda suurest tsisternveokist ja mu kiirus võis spidomeetri järgi olla kuni 100 km tunnis. Ootamatult kargas paremalt poolt pimedusest ja kõrge rohu seest teele metssiga, kes saba püsti risti üle tee kihutas. Jõudsin õrnalt pidurdada ja rooli paremale tõmmata kuid sellest ei sõltunud suurt midagi, sest vahemaa minu ja sea vahel oli kokkupõrke vältimiseks liiga väike. Mis meid päästis oli mõõdukas sõidukiirus kuid eelkõige sea enda suur liikumiskiirus! Vastutuleval autol selsamal põhjusel nii hästi ei läinud. Kokkupõrge toimus meie auto kõrval, nii et matakas oli salongi kuulda. Mulle tundus, et vastutuleva auto juht ei jõudnud üldse reageerida.
Jäime seisma ja pöörasime tagasi. Seisma jäi ka tsisternauto kuid selle põhjust ma ei tea. Kahtlustan, et siga lendas löögist tagasi teele ja sai veel ühe matsu meie järel tulnud veoautolt!? Aga võib olla jäi suur masin seisma hoopis juhtunu tunnistajana, sest see kõik pidi toimuma tema tulede valguses. Avariisse sattunud Volkswageni vasak esitiib oli uskumatult kortsus, samas siga polnud näha kusagil. Õnneks kokkupõrkes inimesed viga ei saanud.
Alles nädalajagu päevi tagasi olin sunnitud järsult pidurdama kui pisut enne Kahala meiereid jooksis teeäärsest viljapõllust teele suur seakari. Sel korral “ohutuled” veel põlema ei hakanud aga eile küll. See oli napp pääsemine ja andis väärt õppetunni kui vähe võib mõnes olukorras sõltuda juhist ning kuivõrd oluline on õigesti valitud sõidukiirus.