Ma pole ammu postitanud rubriigist “Lootusetul eksinud“, mis sai tehtud nende kordade kirjeldamiseks, kus Nahkanuiale satuvad inimesed, kes ei peaks üldse siin olema. Elustan rubriigi korraks …
Esimene kirjeldatav juhtum ja kohtumine toimus paar nädalat tagasi ning oli väga põgus. Rõhu poolt lähenes auto ja ma jalutasin sellele väravasse vastu. Erinevalt väga paljudest teistest juht ootas mu ära, mitte ei pööranud autot ringi ega põgenenud. Autos istus kaks naisterahvast, noorem rooli taga ja vanem kõrval. Sooviti minna Udevale aga küllap vedas vanaproua mälu alt, et meile satuti. Juhatasin õige teeotsa kätte ja läinud nad olidki.
Teine vahejuhtum leidis aset eile. Rõhu poolt tuli suurel kiirusel sõiduauto ja tuiskas hoogu vähendamata hoovist läbi. Korraks mõtlesin, et tegemist on heinamaal tööd tegevate traktorite “abimeeskonnaga” aga selleks oli sõidukiirus liiga suur ning juht tundmatu. Lisaks veel ka naine. :) Istusin ATV selga, mis eelmisel päeval toimunud koera kuudi kolimisest kenasti stardivalmis oli, ja sõitsin ootamatule külalisele järele. Õigemini vastu, sest Kördi ees sai juht aru, et ta on “lootusetult eksinud” ja pööras parajasti masinat ringi. Kui ta akna alla keris, sain teada, et otsitakse “punase peaga Kleeri”! Natuke ajas naerma ja samas tegi pisut pahaseks ka. Inimesed ikka eksivad aga sõita kahe keelava märgi alt läbi neid märkamata ning ilmselgel õuealal hoogu vähendamata, ei tohiks olla normaalsus. Punase peaga Kleeri teeotsa aga juhatasin kätte, linnulennult vaadates on tegemist Nahkanuia ajaloo kõige väiksema eksimisega.
Sel aastal oleme Nahkanuial näinud palju selliseid “külalisi”, kes värava taha jõudes masina ümber pööravad ja minema kihutavad. Jalutan alati saabuvatele autodele vastu ja pean tegelikult ebaviisakaks kui niimoodi ummisjalu põgenetakse. Ega siis alati ei minda ära ajama. Ja tasub alati mõelda ka sellele, et niimoodi selgitamata minema sõites jääb tulijast paratamatult kahtlane mulje.