Suvi ja saabuv sügis on olnud loomakohtumiste poolest kesised kuid mitte päris olemata. Kõige enam olen kohanud mullamutte, kahjuks olukorras, kus mul on imetlemiseks jäänud ainult nende keha. Arvestades nisupõllu paiknemist ümber meie maja, võiks ju oodata rohkearvulisi kokkupuuteid sigadega kuid võta näpust. Ainult korra on koer sigu päevavalguses tajunud (kuulnud-haistnud) ning minu korralduse peale neile tuule alla teinud. Tookord oli tegemist kahe seaga kuid viimaste jälgede järgi nisupõllus on neid palju rohkem ning nad on majale seni arvatust lähemal.
Korra oleme Hinckusega ööpimeduse varjus sattunud peale ka kährikule, kes praeguseks jutustab sellest kohtumisest oma liigikaaslastele kährikute Valhallas. Üldiselt pole ma viitsinud ringi konnata, isegi metsa satun haruharva. Viimati siis kui jahimehed nädalavahetusel Haava sihti puhastasid. See eest metskitsed on ise hoolitsenud selle eest, et neid näha oleks.
Raske on öelda kui palju erinevaid isendeid siin ringi liigub, sest ma ei tee neil mingit vahet. Loomi võib näha ühe-, kahe-, kolme- ja neljakaupa. Ehk ongi neli maksimum. Ühel hiljutisel hommikul nägin kitsi 5 korral. Nädalavahetusel, kui läksime nisupõldu poistega sigu luurama, sattusime peale ristikupõllul einestavale kitseperele. Saime neid päris kaua vaadelda ja poistele oli see kindlasti huvitav kogemus, sest kitsed põgenesid alles siis kui ennast lõplikult nähtavaks tegime.
Kuid näha pole mitte ainult loomi. Viimasel ajal on ka kotkad ja muud röövlinnud muutunud kuidagi väga aktiivseks ning nähtavaks. Ühel korral juhtusin peale kui konnakotkas Kure lähedal põllul kellegi sisikonda rebis. Kuna lind ära ei lennanud ja kiusatus oli liiga suur, pöörasin auto ringi ja tõin kodunt fotoka. Kahjuks otsustas lind minu teistkordsel lähenemisel õhku tõusta ja ära lennata. Midagi sarnast juhtus Kördil kui puude all istunud suurele linnule peale sattusin. Tegin lahkuvast linnust uduse foto. Mõni päev tagasi jällegi sattusin samale linnule peale murutraktori seljas sealsamas Kördi ees tee peal ja filmisin tema lahkumist murutraktorilt. Imestan, kuidas need muidu nii kartlikud linnud äkki ennast suhteliselt lähedalt vaadelda lasevad. Sest pole harvad ka need juhused, kus nad majale väga lähedal hõljudes saaki jahivad.
Viimane põnev kohtumine toimus eile kartulimaal, kui püüdsime kinni sealsamas ringi jooksnud juttselg-hiire. Tegemist oli nii armsa tegelasega, et lasime tal oma teed minna. Olles enne siiski telefoniga sündmuse jäädvustanud.
… nojah, ühe kohtumise oleksin peaaegu unustanud. Ühel ilusal augustipäeval kohtasime lastega Väinjärve Ervita poolsel rannateel rästikut. Kuigi suve alguses raporteeris Liivo ühest nähtud isendist oma maja juures, pole Nahkanuial usse sisuliselt ollagi. Vähemalt ei ole mina neid näinud. Nüüd siis Ervital.
Madu näis ärritatuna ja sisises liikudes kuigi meie olime temast piisavalt kaugel. Ta roomas esimesse ettejuhtuvasse lillepõõsasse tee ääres ja jäi sinna sisisema. Tegin meenutuseks telefoniga ühe pildi ja see oli päris hirmus, sest selleks, et madu jääks pildile enam-vähem muust loodusest eristatavana, pidin käe talle üpriski lähedale küünitama. Video ja foto:
1 kommentaar
Hea, et otsustasid jälle nö. sulepea kätte võtta :)