Pealkiri nagu Rene soovis, lugu ise aga on järgmine.
Hilisel hommikul jõudsid Nahkanuiale oma viimast laupäevast aju tegevad jahimehed. Kõik oli eelmisel päeval kokku lepitud ning ka sujus tõrgeteta. Väravast edasi jaotati kütiliin laiali väikese veoautoga.
Ühtegi pauku ma ei kuulnud kuid siis tulid esimesed mehed tagasi. Rääkisime juttu ja lekkis ka info kusagil kütiliini lõpus tabamuse saanud põdrast, keda üks seltskond otsima suundus. Et info polnud mulle mõelnud, ma väga ei süvenenud ja läksin lõpuks hoopis kodunt ära. Võtsin suuna Aavere poole kuid jõudsin vaevalt Pikeverre kui Rene helistas ja küsis, kas ma saaksin oma ATV-ga vedada Haavalt välja lastud põdravasika. Vastasin jaatavalt ja pöörasin autonina kodu poole.
Eile käis Haaval keskkonnaameti spetsialist, kelle ülesandeks oli kontrollida Haava lagendiku niitmise toimumist ja kvaliteeti. Selleks oli tal kärul roomikutega erisõiduk, mis suudab suhteliselt pehmel pinnal jälgi jätmata liikuda. Ametniku naastes rääkisime pikalt ja kui ma küsisin tee olukorra kohta, arvas ta, et ATV läheb sealt vaevu läbi. See tundus minu viimase Haava kogemuse põhjal usutav kuni Rene tänase telefonikõneni, milles ta mainis, et tee Haavale on heas korras, välja arvata mõned soonikukohad…
Tegelikkus oli muidugi päris karm. Jäin põdra vedamiseks mõeldud tühja kelguga kinni juba esimeses soonikukohas. Edaspidi olin pisut targem ja trügisin järgmistest poriaukudest läbi uljalt ja hooga. Mõnes neist paistis ATV-st välja ainult pool ning minu enesekindlusest polnud Haavale jõudes suurt midagi järel.
Haaval tervitas mind seltskond ootamisest väsinud jahimehi. Mul oli hea meel, et suutsin neid üllatada, sest teeolusid teades polnud mitte kõik neist kindlad, et ma sinna üldse kohale jõuan.
Põdra spetsiaalsele plastkelgule panek ja kelgu ATV järgi kinnitamine võttis ainult mõne minuti. Arvestades minu suhteliselt vaevalist saabumist, tundus 300 kilose koormaga tagasiminek läbi Haava tee mudaaukude ebarealistlik. Õnneks oli mul toeks kamp tugevaid ja karastunud jahimehi, nii et meie kahekilomeetrine teekond võis alata. Postituse alguses olev video ongi ühelt selliselt lõigult, kus piiratud võimekusega ATV asendas paindlik jahimeeste kuuik. (Võrdluseks vaata videot sama koha läbimisest tühja ATV-ga paar nädalat tagasi. Vahepeal on vett kõvasti juurde tulnud.) Jällegi võib öelda, et see vedamine jäi ainsaks, õppisime kiirelt ning järgmised soonikud läbisime valdavalt veotrossi pikkusega manipuleerides.
Peamine probleem terve tagasitee jooksul oligi soonikukohtade sügavus ja pikkus. Vedelas lögas ja põhjale toetudes polnud ATV ratastel võimalik haakida ja raske kelk pidurdas hoo maha. Muid etteheiteid mul masinale pole. Kindlal pinnal suutis minu Kymco MXU 500 tõmmata põdra üle või läbi igast teel olevast takistusest. Loodan väga, et masin jäi lõppkokkuvõttes terveks, sest lisaks korralikule koormusele kartsin mudas turritavaid notte ja oksi. Vale nurga sellistele peale sõites võivad need teha palju kahju. Meeste abiga jõudsime lõpuks Vardja teele, isegi minul ATV seljas higi voolas, kujutan ette seda teekonda vedades enda järel 300 kilost koormat.
Tagantjärele tehtule mõeldes on mul hea meel. Hea meel, et sain abiks olla. Mehed olid toredad ja lõpetuseks sain tüki värsket põdramaksa. Tegelikult kaks tükki, sest Olev loovutas enda oma mulle! Aitäh! Aitan ikka kui see minu võimuses on.