Tekkis isu vahepeal midagi Nahkanuia ajaveebi ka kirjutada. Isiklikus elus midagi põrutavat pole toimunud aga vähemtähtsat toimub igal nädalal.
Veebruaris korrastasime Maarjaga metsaalust, kus ma võtsin maha suurema osa sinna esimesest puhastuslainest jäänud toomingaid. Nüüd on teeäärne metsaalune palju valgem ja võimalusi rohurinde tekkimiseks enam.
Samal ajal võtsin käsile jupi teeäärset kaarvi, mis möödunud suvel põhjast trimmerdamata jäi ja seetõttu võsastuma hakkas. Lume taustal oli seda tööd lihtne teha ja lisaks sai puhtaks ka puudealune osa tee läänepoolsel küljel, kokku umbes paarsada meetrit.
Siis tuli lumi maha ja vastu tahtmist pidin murutraktori välja ajama, et see lund puhuks. See ei jäänud viimaseks korraks, traktorit läks vaja veel hiljemgi, kusjuures lumi läks sula tõttu nii raskeks, et veorihm lendas tükkideks. Uue rihma sain Paidest Timeksist.
Samal ajal terroriseeris meid pööningul hiir või hiired. Seadsin öösiti kapates lael jooksvale ja paberit käristavale elukale lõkse siia ja sinna aga mingil nipiga õnnestus tal neid kõik vältida. Ühel õhtul käis aga saatuslik klõps ja järgmisel hommikul tegin terroraatorist (nagu Tilde ütleb), mälestuseks ühe klõpsu. Huvitaval kombel valitses pööningul sellest päevast vaikus.
Teine loom, kellega meie teed ristusid, oli pisut suurem. Põder kondas Nahkanuial, magas kraavi pervel pajupõõsa all ning kadus siis paariks päevaks teadmata suunas. Et tulla tagasi ja teha 1:0 Kördile kasvama pandud noorte mändidega. Kuid sellest hiljem.
Vardja lagendikul tegeles Neil oma meestega metsa sihi tegemisega, mis võimaldas meil maarjaga paaril ilusal hommikul/õhtul päris lagendiku lõppu jalutada.
Veel enne kui veebruar lõppes jõudsid Nahkanuiale ka hundid. Loomi endid me ei näinud, küll oli üks paarike oma jäljed jätnud Vardja teele. Alloleval fotol vasakpoolne on hundi, parempoolne Hinckuse käpajälg. Olid erineva suurusega küll, hundi kasuks muidugi.
Märtsi sündmustest järgmises postituses …