Veebruari teine pool Nahkanuial

Tekkis isu vahepeal midagi Nahkanuia ajaveebi ka kirjutada. Isiklikus elus midagi põrutavat pole toimunud aga vähemtähtsat toimub igal nädalal. Veebruaris korrastasime Maarjaga metsaalust, kus ma võtsin maha suurema osa sinna esimesest puhastuslainest jäänud toomingaid. Nüüd on teeäärne metsaalune palju valgem ja võimalusi rohurinde tekkimiseks enam.

Nahkanuia helid: öine painaja

Meil Nahkanuial on suur vana seinakell, mis igal pooltunnil lööb korra ning täistunnil vastava arvu lööke. Võõraste ööliste jaoks on sageli tegemist tõelise painajaga, mis ei lase magama jääda ning hoiab neid tuima järjekindlusega ärkvel. Meie oleme sellega samas nii harjunud, et ei märkagi kui kell käib või lööb ning peame sageli keskenduma, et seda Nahkanuia helid: öine painaja

Hiired

Sügisega kaasneb igal aastal väiksem või suurem hiirte rünnak majale, mille käigus mõnel neist õnnestub ka eesmärgile jõuda. Püüdsin maja ehitatades küll väiksemadki praod kinni panna aga küllap on aja jooksul need siiski leitud või uuristatud. Ja kas midagi üldse on vaja olnud uuristada, sest tegemist on kohati imepisikeste ning uskumatult paindlike loomadega, kellele inimmõõtmetes Hiired

Tilde ja surnud hiir

Tildega saab meil ikka nalja. Eile otsustas ta näiteks minna ja võtta kassi käest ära selle värskelt püütud hiir. Meie hoiatusi, et kass võib jahisaagi äravõtmist pidada kohatuks ja hammustada,  ei pidanud ta miskiks ning tuligi natukese aja pärast võidukalt tagasi, hiir kõvasti pihku surutud. Lisaks teatas ta valjuhäälselt, et “ei saanudki (hiirelt) hammustada”! Jälle Tilde ja surnud hiir

Tavaline pühapäev

Ma ei väsi kordamast kui hea on kodus olla! Uni on magus isegi siis kui su kõrval laiutab viieaastane poisiklutt. Seepärast ärkasimegi täna suhteliselt hilja, et asuda veetma oktoobrikuu viimase nädala viimast päeva. See tõotas tulla ilus, sest päike säras pilvitus taevas ja soojendas maja sedavõrd, et polnudki vaja ruumi puid tuppa kanda ja kohe Tavaline pühapäev

35

Mul oli täna sünnipäev. Tegelikult lausa juubel, sest sündisin 4. märtsil täpselt 35 aastat tagasi. Vaatamata ümmargusele numbrile mingit suuremat (ega tegelikult ka väiksemat) koosistumist ei toimunud ja seda enam olen tänulik kõigile neile, kes mind meeles pidasid ning eriti neile mõnele, kes omal initsiatiivil võtsid vaevaks läbi astuda. On ikka äraütlemata hea tunda ennast 35