Vardja tee sulgemine on paljudes kohalikes ja kalameestes tekitanud meelepaha ning andnud eeldatavasti ajendi suurele hulgale külajuttudele. Seda teemat olen käsitlenud korra ka juba siin ajaveebis teema Eratee all. Peamiselt on siis küsitud miks? Miks peab tee sulgema? Mis kurja teevad jõe ääres käivad inimesed?
Võib olla tõesti, otsest ja tahtlikku kurja ei tee keegi. Samas peaks siinkohal defineerima, mida peetakse silmas “kurjaga” ja mida tähendab “tahtlik”. Mulle tundub, et suur osa metsaskäijaid peab tahtlikuks kurjategemiseks vähemalt metsa süütamist. Muud väiksemad pahateod, rääkimata prügi jätmisest metsa ei lähe kellelegi korda. Samas on just siin oluline igal metsaskäijal endale selgeks teha, et inimeste valulävi on erinev. Mõni on selle samastanud looduse valulävega, teine näiteks kontrollitavate füüsikaseadustega. Ühesõnaga on olemas inimesed, sageli looduskaunist kohast mingil moel sõltuvad, kes oma kogemusele tuginedes võivad kindlalt väita, et oksa külge pistetud pudel sealt kuhugi ei kao. See jääb! Või et porimülkaks sõidetud tee “lauake kata end” kombel kruusaga ei täida. Ja oh häda kui sellistel inimestel ka õigused on ja nad neid rakendada kavatsevad!
Annan endale aru, et on olemas väga nutikaid viise selliste olukordade vältimiseks. Näiteks ei pea ma oksa küljes rippuvat pudelit vaatama, kui see mind väga häirib. Ja põhjatuks sõidetud teedel liiklemiseks on meil neljaveolised maastikumasinad, või veel parem, ATV-d! Paraku on need lahendused mulle vastuvõetamatud, sest need on väga kallid.
Ja ma ei räägi üldse sellest, mis maksab maastikumasin! Kindlasti rohkem kui enamik inimesi auto eest välja on nõus käima! Ma räägin teedest, mis nende masinatega puruks sõidetakse. Teedest, mis ei ole mõeldud rasketele tänavasõidukitele vaid mida mööda liikusid/liiguvad inimesed jala, ratta või hobusega. Teedest, mida on vaja kasutada kas operatiivsõidukitel või siis metsa- või põllumajandustehnikal. Teedest, mille korrashoid on väikese ja piiratud ressurssidega maaomanike õlul ja mis ei ole mõeldud liiklemiseks igal aastaajal, isegi mitte iga ilmaga. Ka vana talukoha või metsaaluse rikutud ilme parandamiseks on vaja ajalist ja rahalist ressurssi, et kõik see jälle korda seada.
Ja siis ei jäägi muud üle kui panna kinni randa, metsa, jõe äärde ja mujale viivad erateed. Et anda loodusele ja lõppeks iseendale hingetõmbeaega. Tõsi, ega see üks pudel veel maailma taskaalu ei riku! Maailma oma mitte aga minu oma küll.
Sattusime täna õemehega Preedi jõe äärde. Mina käisin ujumas ja minu kaaslane loopis pisut lanti. Vardjal avastasime laagrikoha, mis oli hea kombe kohaselt tähistatud stiilis “mina olin siin”. Tee Vardjale oli sõna otses mõttes põhjatu, läbitav traktoriga. Vaata neid pilte1 ja otsusta ise, kas selline hoolimatus annab eraomanikele põhjuse teid sulgeda või mitte! Mulle igatahes annab!