Panin Mati nädalavahetusel murutraktori selga ja lasin tal oma järelevalve all pisut niita. Poiss sai kenasti hakkama aga päris üksi ma ikkagi veel teda niitma ei usalda. Paljugi mis võib juhtuda.
Märkamatult on kätte jõudnud aeg, kus pojast on üha enam abi. Igasugused õuetööd on talle küll vastumeelsed aga ega ma alati ei küsi ka. Puud on vaja lõhkuda, laduda, muru niita ja ema aidata. Kui ta kord hoo sisse saab, läheb edasi libedalt, lihtsalt algus on raske.
Üks jõukohane töö teiste seas on puude lõhkumine. Kuigi lõhkumine käib masinaga, usaldan Mati seda tööd üksi tegema. Nimelt saab “kirve” liikuma ainult mõlema käega pedaale vajutades, mistõttu oht, et lapse käed kuskile vahele jäävad, on minimaalne. Tähelepanelik tuleb muidugi alati olla kuid pigem muretsen tüdruku pärast, kes igal pool asjapulk on ja kuidagi paigal püsida ei taha.
