Täna õhtul võtsin Kördilt löksust esimese muti välja. Möödunud aasta suvel Nahkanuialt püütud muttide arv tekitas hetkeks tunde, et tean nende püüdmisest kõike. Seepärast olin üllatunud, kui suhteliselt soojal 2015 aasta sügisel ei saanud ma vaatamata korduvatele katsetele ühtki looma kätte. See viis mind järeldusele, et mingi tingimus muutis olukorra muttide kasuks. Võib olla märg maapind, mis kuidagi tõi metallist lõksu “lõhna” esile? Paremat teooriat ei suutnud ma välja mõelda. “Õnneks” ei lõpe need loomad vist küll kunagi otsa ja mul on taaskord võimalus oma oskusi lihvida, lootes, et saabuval sügisel ei pea ma sellega tegelema.