Järjekorras neljas puhkusepäev pidi algama sõiduga Paidesse, kus mul oli kokku lepitud kohtumine. Kõik kulges plaanipäraselt kui arvata välja põrandapraost elutoa põrandale surema roninud hiir, kes tuli likvideerida. Hiired on kõik neile pandud mürgikarbid tühjaks tassinud ja paaril viimasel päeval on seda olnud ka lõhnast tunda. Kes on kogenud, see teab millest jutt käib.
Hiiri tundub sel aastal olevat rohkesti, seda on ka teised rääkinud. Meie peamiselt siiski kuuleme neid. Sellised revolutsioonilised väljaastumised nagu fotol on pigem haruldased. Ja ega suurt midagi teha ei saa kui juba tehtud: mürki jagame (toas), kassid kah püüavad ja söövad (õues). Täna tõi Maarja poest lisaks kaks lõksu, panen need ka üles.
Kreisilinna minek tähendas lisaks kohtumisele ka mitmeid väiksemaid asjaõiendusi. Näiteks võtsin kütust, viisin tolmuimeja Stokkerisse remonti, käisin Timeksis leppimas kokku traktori hoolduse aega jne. Isegi uue presskannu ostsin. Seekord 19 eurose, mis vähemalt esimese kasutuskorra kenasti vastu pidas.
Hommikukohvi ja -võileiva võtsin Paides õe juures, lõunasöögi sõin Koeru koolis. Panin rõhku magustoidule, mida olin mikroskoopiliste portsjonite tõttu sunnitud võtma lausa kolm.
Tagasi koju jõudsin ühe paiku, vahetasin riided ja läksin vaatama tööjärge Vardja teel. Sõber oli praktiliselt lõpetamas ning mul avanes taas võimalus paksus lumes sumbates tassida oksi ja vedada kindlasse pikkusesse saetud tüvejuppe riita. Tuld käisin kohendamas ja tüvejuppe vedamas ka pimeduse tulekul, pakkudes oma olemasoluga turvatunnet Maarjale, kes koer rihma otsas õhtust jalutuskäiku sooritas.
Kolme paiku tulin koju ja tahtsin lõõgastuda. Näpud sügelesid telekapuldi järele aga punnisin vastu ja võtsin hoopis raamatu kätte. Ootuspäraselt tuli uni peale ja ma olin just uinunud kui Mann koos tüdruku ning viimase sõbrannaga koju jõudis. Niipalju siis kosutavast lõunauinakust!
Jõime Maarjaga kohvi ja andsime üksteisele aru päeva sündmustest. Leppisime muu hulgas kokku, et täna toon mina Mati trennist koju. Pojale on oluline, et vanemad teinekord tema mängu vaataksid ja seda me Tildega ka tegime. Tore oli! Kahju ainult, et noori jalgpallureid meil rohkem ei ole.
Päeva lõpetasime Matiga tema toas, mina skanneerides, tema õppides ja hiljem mängides. Silmad vajusid juba mõnda aega tagasi kinni, mis võimaluse ma neile ka kohe annan kui olen selle postituse valmis saanud. Saingi!