Rutiin tapab

Mul on kolm ajaveebi, mida regulaarselt jälgin. Need on Weissensteini, Soometsa ja Kirivalla, Alansi, Lutsu külade ajaveebid. Viimasel ajal olen täheldanud, et postitusi ei kipu sealt just ülemäära palju olema. Soomets veel midagi kirjutab aga kaks teist on kohati otsekui välja surnud. :) Kahju aga samas täiesti arusaadav, sest olen ise kimpus samade probleemidega, millega ilmselt kahe ülejäänud ajaveebi pidajad – see probleem on töö.

Iseendast rääkides (ja samas üldistades) on imelik kuidas inimesed ei suuda korraga hästi mitut asja teha. Vähemalt mina mitte. Kui mul on tõsine tööpäev seljataga, on raske isegi välja minna puid tooma või midagi sarnast. Kõik mõtted ja ülesvõetavad jututeemad keerlevad töö ümber. Ma olen tihtipeale mõelnud, millest ma kolm kuud tagasi naisega rääkisin. Siis ju tööd polnud aga vestlusteemasid leidus. Nüüd muud ei ole kui töö ees ja töö taga ja kõige hirmsam on, et see täidab aegapidi ka mõistuse.

See aasta on teistmoodi ka selles mõttes, et tegemist on esimese “töise” sügis-talvega Nahkanuial. Eelmise aasta suve lõpus kui me siis kolisime, polnud mul püsivat töökohta, nüüd on. See tähendab sageli seda, et tööandjale töötegemise lõppedes on juba pime ja õues ei saa midagi teha. Kui lisada sellele veel viimase aja lõputult vihmased ilmad, pole õue asjagi. Nii jäävad ära ka tegevused, mis annaksid teistsugust mõtteainet.

Täna helistas mulle üks sõber ja kuuldes minu kasvavast tööstressist, ütles vana kulunud tõe – probleemid on olemas ainult meie peas. :) Et kui on asju, mida sa muuta ei suuda, pole vaja nende pärast muretseda. Vastasin, et küllap see nii olekski kui kõik inimesed muudetavad ja mittemuudetavad asjad ühtmoodi defineeriksid. :) See mida mina pean vaat et paratamatuseks, on teisele (loe: tööandjale) märk nõrkusest. Ja katsu sa sellises olukorras mitte pinges olla. :)

Hea on vähemalt see, et tuba on soe, söök laual ja perega kõik korras! Mati on kaugel soojal maal puhkamas ja kuuldes kui hästi tal seal läheb, on vanemate kohus rõõmu tunda. Kahju tunneme siiski ka, seda peamiselt seetõttu, et me ise ei koos temaga olla.

Aga jah, see töörutiin tuleb võita. Töö peab olema nauding ja see ei tähenda alati kontoris vaid kohvi rüübates veedetud päevi. Kui tööandja oskab luua töökeskkonna, võib ka raske amet olla midagi sellist, mida minnakse rõõmuga tegema. Paraku kipub sellest oskusest Eestimaa pinnal sageli vajaka jääma … Ja sealt see tuleb, eestlaste soov sõita soojale maale päikest nautima. Ei minda mitte otsime vaheldust sõnasõnalisse halli argipäeva vaid sellesse argipäeva, mis enamikule algab hommikuse töölejõudmisega. Sest pole tegelikult sellel meie vihmasel ja sombusel ilmal viga midagi kui isiklik elu korras on.

Kaugetele maadele ihalejatele toon ma ära oma kogemuse. Soovides tuua vaheldust üksluiseks ja väga pingeterohkeks kujunevasse päevatöösse, otsustasime perega sõita puhkama. Arvasin, et vajan seda reisi ja mõnes mõttes isegi vajasin. Saime pojaga meres ujuda, rannas jalgpalli mängida ja rendiautoga mägesid vallutada. Puhkuselt naastes lahkusin kuu aja pärast oma tollasest töökohast, sest nähes kui raske oli ennast vabana tunda isegi väljateenitud puhkusel, ei näinud ma probleemile muud lahendust kui pinged ühekorraga maha jätta. Leian, et see suhteliselt kallis reis läks asja ette, sest aitas mul aru saada, millisesse probleemide puntrasse ma ennast mässinud olin. Võib olla on sellest kogemusest kasu ka selle ajaveebi lugejatele, kes aknast välja vaatavad ja mõtlevad, et põgeneks õige “udusse mähkunud halli ja igava argipäeva eest”, samas kui tegelik põhjus peitub valedes otsustes ja valesti (valede eesmärkide nimel) elatud elus.

Ja tuli jälle üks segane postitus! Võiks ju veel pikemalt ja lihtsamalt aga, ei viitsi, lesin veel natuke ja siis kobin magama.

7 kommentaari

  • monika ütleb:

    Tere, Marko,
    tore, et meie külade toimetustel ikka silma peal hoiad :)
    Miks ma siin vahepeal hirmus aktiivselt blogitasin, oligi ehk seetõttu, et see on tore vaheldus tööst. Hoopis teised teemad, eriti ajalooteemad aitavad hästi tööasjadest välja lülitada. Meie blogi paus on tingitud muudest asjadest – suvi on läinud suure remondi tähe all (majavammi tagajärede kõrvaldamine kahes toas), siis septembrikuu oli lihtsalt nii kurb, sest matsin kaks oma kolmest koerast, ja mitte viimase tähtsusega – elukaaslase teismeline tütar kolis Tartust meile elama, käib nüüd kohalikus maakoolis :) ja nädala pärast kolib ka poeg – seetõttu vaja intensiivselt tegeleda nüüd teisel korrusel nende jaoks ruumide ettevalmistamisega. Ja seal ei ole veel villagi pandud, alles tuuletõkke panemine lõpetamisel :) Kui need tööd saavad ühele poole, siis hakkan taas aktiivsemalt blogitama :)

    Töö osas, et mitte töösse mattuda ja ära uppuda, soovitaksin mõelda, kuidas teadlikult hakata end ümber lülitama. Sama teema tuli just ühe kolleegiga jutuks, kel oli sama probleem. Teda aitas, kui ta läks jalgsi koju. Selle aja jooksul mõtles ta päeva läbi, mõtles järgmise päeva läbi, tegi mobiiltelefoni kalendrsse märkmeid ja koju jõudes oli ta välja lülitunud. Minu kogemus on see, et peale tööd kohe autosse hüpates võivad tuurid ikka väga üleval olla ja autosõit väljalülitamisele kaasa ei aita. Ehk oleks tolku, kui proovida ka enne kojusõitu üks jalutuskäik teha? Sest ümberlülitamise oskuse õppimine on väga-väga oluline, isegi lapsed tegelikult tajuvad ära, et sa ei ole oma mõtete ja hingega kodus nendega tegelemas, kui veel pea töömõtteid täis :)

  • marko ütleb:

    Tänud Monika hüvade nõuannete eest! Jalutuskäikudega on tõepoolest viimasel ajal kehvasti ja olen ka ise seda meelt, et need võiksid olla osa väljalülitamise protsessist.

    Teine väljalülitamiseks oluline väline tegur on kindlasti telefon. Kuna kasutan palgatöö tegemiseks oma isiklikku numbrit, puudub mul võimalus telefoni väljalülitamiseks töövälisel ajal ja nii ta siis helisebki valimatult kuni kella 9-ni õhtul, täpselt niikaua kui kolleegid otsustavad tööd teha. :) Kogu telefonimajanduse opereerimine polegi nii lihtne kui alguses tundub aga küll ma lahenduse välja mõtlen. Lihtsaimaks lahenduseks jääb alati võimalus töökõnedele õhtusel ajal vastamata jätta.

    PS! Täiendasin ülaltoodud postitust ühe iseenda kogemuse võrra!

  • monika ütleb:

    See telefoni asi on küll halb. Olen viimasel ajal palju süvenenud ka käitumisprobleemidega laste probleemide teemal. On juhtumeid, kus laps hakkab koolis väga halvasti käituma ja psühholoogi juures on jõutud selleni, et vanemal ei ole olnud aega lapse asjadesse süveneda, sest õhtul lapsega tegeledes on ta sunnitud vastu võtma töökõnesid ja katkestama mängu või vestluse lapsega. See pidi lapsele väga halvasti mõjuma, ta tajub, et ta ei olegi vanema jaoks enam nii tähtis jne. Eks lapsi ole muidugi erinevaid ja Sinu ajaveebi lugedes ma näen, kui tähtis on Sinu jaoks pere ja lapsed. Aga Su veebil on lugejaid palju ja ehk on see mõte siin kellegi jaoks ikka oluline :)

  • Juhan ütleb:

    Minumeelest teeb Marko ise vahet Maa- ja tööelul. Miks ei võiks tööelu loomulik ja normaalne olla ning kas see on tõesti nii vilets asi, et õhtul laip, mõtted ei liigu ning pole midagi blogida ega ei viitsi. Sel juhul tuleks kohe ajukahjustavast töökohast loobuda. Ma kuuleks heameelega ning ma arvan, et leiduks ka palju uusi lugejaid, kes turustamisest-jaekaubandusest kuulda tahaks. Kuidas müüa (küsimuste küsimus)?

    Lõppu lisan ühe loo, mida üks maamees saunas rääkis: Mees oli sõitnud bussiga Tartu ühte äri tegema – sulaha olevat olnud taskutes rohkem, kui Marko kvartalipalk. Paraku oli ta jalga tõmmanud lõhkise tagumikuga püksid. Tartus hüpanud kohe mingisse teksapoodi – proovikabiinis olevat olnud Jaan Kaplinski ning ühelgi müüjal polnud aega inimesega tänavalt tegelda. Siis oli tüüp Timberländi poodi (Kas juhtiva harvesteribrändi tugitooted?) läinud – uksel olevat talle kauplusejuhataja poolt pakutud 50% alet. Mees olevat vaadanud poes ringi, aga kõik oli nii kirev, mõtetuid väljamaa kleepse ja silte täis, et mittemidagi aru ei saand kus püksid või kus mingid kileriided ja muu trään. Tüüp oli põgenenud ning esimesest kaltsupoe esikust, kus tasuta asjade kast, tõmmanud endale sinise kampsuni ning selle endale keskkoha ümber sidunud.

    Selliseid lugusid tahaks turustamisest ja müügitööst kuulda!

  • marko ütleb:

    Tööelu peab olema loomulik osa elust, selles on Juhanil õigus. Mul on teatud mõttes ajukahjustav töö küll aga ma püüan veel tasakaalu säilitada.

    Nahkanuia ajaveeb ei ole turustamise ja jaekaubanduse kogemuste jagamise koht ja ma ei tea kas mina oleksin õige mees neist rääkima. Tänapäeval algab jaekaubandus naeratusest ja teretamisest, mis küll iseenesest lihtsad ajad aga mitte enam enesestmõistetavad.

    See tüüp, kes meeltesegaduses TBL kauplusesse astus, sealt põgenes ja hiljem kaltsupoest sobiva leidis, pole mingi eeskuju. :) Või on? Ta leidis lihtsalt enese vajadustele vastava müügikoha ja kõik peaksid olema õnnelikud.

    Mulle meeldib lugu oma kunagisest ülemusest, soomlasest, kes raha täis kilekotiga läks autot ostma ja keda lasti oodata kui viimast prügikolli. Hea õppetund kogu eluks, et välimus ei määra ostujõudu.

    Monikale aitäh olulisele tähelepanu juhtimast. Kuigi ma väärtustan pere kõrgelt, ei tähenda see, et ma ka oma sõnade järele käitun. Arenemisruumi on kõvasti!

  • Juhan ütleb:

    Ma lõpetan NN veebi lugemise kohe, kui siin ei hakka turustamisteemalisi postitusi tulema ning ma ei tee nalja. Huvitab ikkagi reaalne elu mitte mingid pliiatsistimetud teemad.

  • marko ütleb:

    Siis Sa pead vist tõepoolest lõpetama. :) Ja mida Sa turustada tahad, et nii väga sellest lugeda on vaja?

Jäta kommentaar