Hommikul pliidi alla tuld tehes jäi mulle näppu üks vanem Teleleht, kus rubriigis “Lapsed ütlevad …” on toodud väga tabav maainimese definitsioon. Kui ma praegu aknast välja vaatan, näen seal paksu udu ja tulenevalt eelmise postituse suhteliselt nukrast toonist, võiks järgnev muuta maaelu taas elamisväärseks. Enese teadmata defineerib 6 aastane Victoria seni nähtust parimal viisil selle inimese olemuse kes elab Eestimaa mistahes maapiirkonnas. :) Siit ta tuleb:
Maainimesed naeravad väga palju, sest nad saavad nii palju värsket õhku. Ma ei usu, et nende lapsed peavad lasteaias käima, sest neil on kodus õues nii palju värsket õhku. Pealegi nad söövad lilli, sest see on kasulik. Maainimesed paistavad täitsa harilikud, eriti tagantpoolt. Aga kui on udu, siis neid ei ole näha.
No kas pole tabav? Kas pole julgustav? Suured värske õhu varud, söögilaual vaid lilled ja teadmine, et oleme tagantpoolt täitsa harilikud välja arvatud udus, kui me täiesti ära kaome. :) Me lihtsalt ise ei tea kui palju meil on põhjusi elust maal rõõmu tunda!
See on lausa nii hea, et võiks olla maaelu ametlik definitsioon! Luban, et edaspidi püüeldakse Nahkanuial selle ideaali poole!