Nahkanuia naisperega juhtus täna vahejuhtum, mis oli nii südamlik, et inspireeris mind seda tulevastele põlvedele ja kaaskodanike tarbeks jäädvustama.
Pärastlõunal sõitus Maarja Koeru poodi. Maarjaga samaaegselt jõudis Konsumi ette mees jalgrattal. Sportratas, lenksud kotte täis – nii kirjeldas Mann tulijat. Konsumi uksel põrgati kokku ja sõnadega “oot, oot, naisterahvad ennem” tuletas mees endale meelde elementaarset viisakusreeglit. Naised saidki ilusti sisse. :)
Konsumis töötas nagu tavaks vaid üks kassa ja selle taga oli pisuke järjekord. Kui Mann Matildega sinna jõudis, seisis järjekorras eespool tuttav ukselt. “Laseme nüüd ema lapsega ikka ettepoole, me võime oodata”, ütles mees ja puksis Manni kolm kohta ettepoole nii et Maarja praktiliselt kohe maksma pääses. :)
Aga sellega ei olnud heategija heateovarud ja viisakus veel lõppenud. Kuigi Maarja pani nii tema kui veel paari teise järjekorras seisja kannatuse proovile, kui veel üht unustatud asja jooksis tooma, jagus mehel viisakust ka ostlemise lõppfaasis. Nähes Maarjat lapse ja toidukotiga ust lahti pusimas, tormas ta appi ja sõnadega “oot, oot ma teen ukse lahti ikka”, lasi ta Nahkanuia naised kauplusest kenasti välja!
No kas pole imeline kogemus? Ka Nahkanuia ajaveebis on sageli juttu tulnud maapoodidest ja maainimestest. Maarja jutustatud kogemus on just selline, mis minu ettekujutusele mõlemast kõige paremini vastab. Lihtsad, meeldivad inimesed siiralt tegutsemas!
Seega aitäh minu poolt nii minu naispere aitamise eest, muheda suhtumise kui ka lati tõstmise eest meile kõigile kohalikele!
3 kommentaari
Mul oli ükskord Paides Balsink´i poes jälle vastupidine kogemus. Tavaliselt kui seal käisime oli alati hästi pikk järjekord. Nii ka seekord. Seisin järjekorras, aastane laps süles. Minu ees oli üks vanem naisterahvas (enne teda oli umbes 10 inimest), kes keeras ringi ja ütles, et peale teda on tegelikult veel üks naine. Mis mul üle jäi, ütlesin:”Nojah siis.” Sain veel mõne minuti seista, kui müüja kutsus, et tulge lapsega siia ette ja saingi oma kauba kiiresti ostetud. Aga mul oli heameel, et see mutt pidi edasi seisma. :D
Või siis teine juhus, kui läksin aastaid tagasi Koeru sidesse (midagi oli vaja kiiresti osta), pooleaastane laps magas ukse taga vankris (kaua ta ikka seisvas kärus magab). Siis töötas kaks kassat ja mõlemas oli jube pikk järjekord. Tuli üks mutike, kes jäi juttu rääkima kõrval järjekorras seisva mutiga ja ütles sellele:”Ma seisan siis siia” Ja seisis täpselt minu ette. Ma nii vihastasin ja ütlesin talle:” Ega mul polegi ju muud teha kui päevotsa järjekorras seista. Las siis laps karjub ukse taga.” Ta vaatas mulle korra otsa ja ei teinud rohkem väljagi.
Aga tegelikut on neid olukordi, kus uks lahti tehakse või enne sisse lastake ikka ka päris palju olnud. :))
Maailm on äärmusi täis ja nii on ka kõik kolm kirjeldatud kogemust ühel või teisel moel äärmused. On küll inetu kui inimesed endast nõrgemaid ei märka (mis muidugi käib vahelduva eduga meie kõigi kohta).
Mulle meenuvad Tallinnas elatud aastad kui ühistranspordi külge haakisid ennast juba vaat et sõidu pealt istekohta noolivad pensionärid. Nemad olid tegelikult need kõige agaramad küünarnukkidega võitlejad. Ühe jommis prügikolli oleksin ma ükskord lausa bussi alla lükanud kui ta bussist väljudes Maarjat tõukas.
Samas tuleb meelde hallipäine vanahärra õhtuses trammis, kes vaatamata sellele, et tramm poolenisti tühi oli, oma proua kõrval püsti seisis.
Sellised kogemused on minu kujunemisel kellekski mänginud palju suuremat rolli kui mistahes kooliharidus. Vähemalt ma tean milline peaks olema väärikas inimene. Seda õpetas mulle ka Maarjat aidanud meesterahvas. :)
Teglikult tundubki, et mehed on palju viisakamad ja tähelepanelikumad kui naised (isegi pensioniealistest “prouadest”, kellel peaks ometi mõistust juba olema). :))