See pilt Preedi mõisast aastal 1935 jäi mulle silma ajaveebis vanadpildid.net. Otse loomulikult olen selle sinna ise pannud aga kummalisel kombel sain ma alles nüüd tagantjärele aru, et mõis on ju “poolik” – puudub peahoone.
On olnud kuidagi enesestmõistetav, et kuuldes inimesi rääkimas sõjajärgsest elus mõisas, on see mõis olnud ikka peahoone pluss juurdeehitus. Nagu aga ülaltoodud foto ülesvõtmise aega vaadates selgub – aasta on 1935 – polnud peahoonest juba esimese vabariigi ajal järel muud kui vundament. Seega elati hilisemas kahekordses juurdeehituses ning pärastsõjajärgset “mõisa” tuleb defineerida just sellisena.
Ega Preedi mõisa kohta pärast teist ilmasõda just ülemäära palju teada pole kuid seda, et mõis oli kahekordne, võinuks välja lugeda ka raamatust “Arad veed ja salateed”, kus leheküljel 140-141 kirjeldab Maie Mõtt Preedi mõisa hävingut. Ta teeb seda sõnadega:
Sovhoosi aegu tõmmati maha see mõis. Kahekordne ja kõik nikerdatud oli.
Millal see täpselt toimus, mina veel ei tea. Aga küllap uurin välja. Nagu tegelikult peaks teadma ka seda, millal peahoone lammutati. Hetkel ei oska seda kusagilt küsima ka minna.
Postituse mõte on siiski rõhutada endale detailide olulisust. Asjade enesestmõistetavaks pidamine on teinekord liiga enesestmõistetav, samas kui tähelepanelikkus tasub ennast kiiresti ära.
8 kommentaari
Postituse üks mõte on see ka, et Preedi mõisal lihtsalt ei ole nii pikka eluiga nagu paljudel teistel. Ehk teisisõnu: tema ei pälvi nii palju jumala ja inimese tähelepanu ja hoolitsust kui mõned teised: lammutati peahoone, laguneb viinavabrik, kukkus kokku müüre kaitsev tõllakuuri katus… . Peagi veetakse purustajasse ka seinte paekivi…ja võib-olla tehakse kuhugi parem tee…
Sul on kahtlemata õigus. Olid ajad, mil mõisad ja nende rohkus oli enesestmõistetav. Täna vaatame samasuguse enesestmõistetavusega mõisade aga miks mitte ka talukohtade rohkeid vundamente, mis veel meie pärandkultuurimaastikku rikastavad.
Kui hästi järele mõelda, siis suurem osa enesestmõistetavaid asju seda tegelikult pole! Nii nagu Fred Jüssi on öeldnud, et ‘vesi ei tule kraanist, see tuleb maa seest’, tuleb sealt ka kõik muu, alludes seega kõigile loodus- ja füüsikaseadustele. Sellega arvestades peame olema valmis, et kõik inimkätega asjad kaovad kord kuid nende eluiga saab pikendada nende eest hoolt kandes. Ja siin tulevad mängu prioriteedid ehk tähtsuse järjekord.
Iseenesest ei ole ühes kivihoones ju midagi erilist, soovi korral on mistahes rajatis võimalik täpselt samasugusena taas üles ehitada. Pole kahtlustki, et mille iganes kopeerimine tänapäeval on tehniliselt võimalik. Olulisem on teada kas selleks on olemas ressurss ning mida konkreetne objekt üksikisikute, kogukonna, omavalitsuse jaoks tähendab! Kui tähendus ja vajadus edasiseks kasutamiseks puuduvad, võibki asjal lasta rahuliku südamega hääbuda.
Minul isiklikult on lihtsalt kahju, et täiesti kasutuskõlblik ja pealekauba väga kena hoone ära lastakse lageneda. Sama käib ju tegelikult selle maakividest hoone konta, mis jääb mõisapargist lõunasse. Alati saab teha aga kui on olemas, võiks ju seda kasutada.
Õnneks pole Preedi täiesti kadunud. Niikaua kui mõisa kohta tehtud postitused siin leiavad lugejate poolt vastukaja, elab ta vähemalt vaimusilmas edasi. :)
Ma suhtun üha tõsisemalt enda üleskutsesse teha Euroopa Regionaalarengu fondi kaudu Preedi mõis 1703.a. seisuga üles.
Kasutust leiab sellele ikka.
Mina näen asja nii:
1. Kõigepealt tuleb leida inimene, kes selle asjaga tegeleda tahab ja saab.
2. Omanikud peavad andma loa oma kinnistut või siis osa sellest kasutada.
3. Valmistatakse ette rahataotlused erinevatesse fondidesse ja mujale.
Minul Preedi mõisa asja ajada aega ei ole, ausalt öeldes puudub ka tahtmine. Mul ei ole usku sellise projekti edusse, kui omanikud pole siiani ise midagi oma kallisvaraga ette võtnud. Lisaks tean ma kaht inimest, kes on juba teinud ettepaneku teatud mõisa hooned taastada aga see on jäänud vastaspoole huvita. Nii et Kalle, see on Sinu võimalus! Anna tuld! :)
Ilusad mõtted muidugi… Aga kogu see kompleks on püsivast inimasustusest liialt kaugel. Kurikaeltel kerge sihtmärk. Kui juba suvilaid mitu korda aastas “kratitakse”, siis uusehitised oleks seda atraktiivsemad. See on siiski liiga suur amps. Vähemalt minu tutvusringkonnale.
See on just nimelt Preedi mõisa peahoone.Varemed fotol, mida teie tituleerite Preedi mõisa varemeteks,on tegelikult viinavabriku varemed. Ilmar Ijavoinen,sündinud 01.detsembril 1959 aastal Koeru jaoskonnahaiglas. Elanud Preedi mõisas aastatel 1959-1966. Kaadrikaitseväelane. Paldiski.
Tere Ilmar! Tegemist on Preedi mõisa peahoone juurdeehitusega. Preedi mõisa viinavabrik asus peahoonest eemal Preedi jõe ääres. Kui Preedi mõisas vahepeal viina tehti, võtan sõnad tagasi aga see ei tee mõisast viinavabrikut. :) Võtan selle teema eraldi postituses täna vaatluse alla. Igal juhul on Sinu täpsustused teretulnud ja nagu ikka vabandan juba ette kui nö segast peksan! Juhtub sedagi! :)
Elasin selles hoones aastatel 1953-1967.
Hoone külge on mingil ajal tehtud juurdeehitus.Meie kutsusime seda verandaks.Ju oli ta selleks mõeldudgi.Ilmselt on see ehitatud peale peahoone lammutamist.Peahoone vundament ja trepid olid tol ajal kõik alles.Hoone all oli suur kelder.Keldris oli käsipump ja torud jooksid ülesse.Ilmselt nii tuli vesi majja.Majas oli 9 korterit. Elasid seal põhiliselt ingerisoomlased.Peahoone all oli ka ilmselt kelder, sest seal vajus mingil ajal maa sisse. Tol ajal oli park ja aed hooldatud.Viinavabriku hoones elasid ka inimesed.Seal oli ka sepikoda ja saun.60-date lõpus kolisid enamus rahvast mõisamajast välja.Kes ostis või ehitas endale maja.Osa läksid elama pargi taha ehitatud uude hoonesse.Maja jäi peaaegu tühjaks.Eks peale seda hakkaski kõik lagunema.Mõisahoone lammutati ilmselt 80-ndate alguses.