Kui ma õhtul Ervitalt tulin, nägin Rõhu ristis jänest. Pole mingi uudis, arvestades seda, et sead käisid nädal tagasi majast 100 meetri kaugusel minu kenasti hooldatud muru sonkimas. Tegelikult peaks praegu väljas ilus kuuvalge õhtu olema, just selline, mille valguses kährikuid taga ajada või lihtsalt ümbrust uudistada. Kena vaheldus kottpimedusele, mis mind igal õhtul välja minnes uksel tervitab.
Päeval pidasin maha võitluse iseendaga ning läksin välja lehti riisuma. Ilm oli niiske ja külm (loe: vastik). Tuul puhus ja kuigi kraade oli üle nulli, hakkas mul ikkagi jahe. Vahepeal tegin ühe kiirema liigutuse kui tormasin hargiga kerkiva mutimullahunniku juurde. Kahjuks ma selle tegijat ei tabanud aga ära ehmatasin ta küll.
Üldse teeb mutivärk mulle jälle muret. Mitte niipalju nagu ta seda võiks teha golfiväljaku hooldajale aga siiski. Maja põhjaküljele kerkib mutimullahunnikuid hirmuäratava kiirusega. Täna näiteks vedasin sealt ära terve kärutäie mulda! Ootan põnevusega seda päeva, kui maapind seal on nii ära uuristatud, et maja ühele küljele viltu vajub ja lõpuks mürinal muti käigusüsteemi kukub.
Aga mutid pole ainus halb uudis! Tundub, et murutraktori esitelg on siiski viga saanud viimase kivi vastu sõidu käigus. Nagu varem kirjutasin, ei saa rattaid lõpuni vasakule välja keerata ja täna veendusin ma selles uuesti. Imelik on see, et pealtnäha mingit takistust ei ole! Näha on ainult väike loks, mis tekib rataste lõpuni välja keeramisel.
Ervital käisin ma õhtul väga lihtsal põhjusel. Jarkkol on pilte Ervita mõisast ja veskist ning ma läksin neid “hakema”. Skanneerisingi mõned neist sisse aga üles jõudsin panna ainult ühe, sest siis toimus ajaveebi seadetes mingi omavoliline muudatus ja täissuuruses fotode ülespanek muutus võimatuks. Tegelen selle probleemiga homme!
Ülehomme saame oma poja tagasi. Ta on olnud minu ema, õe ja õepojaga 2 nädalat Egiptuses ning naaseb ilmselt neegrina. Olemegi teda juba ootamas, sest kuigi ühe lapsega on kokkuvõttes rahulikum, on nad meile mõlemad ühtmoodi kallid.
Pisike putukas jäigi täna minu süles ja Jaan Tätte laulude saatel magama. Huvitav on teda jälgida, sest teinekord ta lausa ise nõuab muusikat, näidates oma väikese näpuga maki peale. Seekord ta seda ei teinud aga silm vajus kohe kinni. Lahe oli vaadata kuidas tema juuksed, need on tal pealael ju püsti, kiigutades edasi tagasi lehvisid! Väga lahe!
4 kommentaari
Ega need mutimullahunnikud ilusad ei ole, aga mutt on ju kasulik loom. Mullale mõjub hästi. Ja see väljaaetud muld sobib kasutamiseks peenardes väga hästi.Kahjulik ei ole ta ka kuidagimoodi (mügri on see, kes porgandeid altpoolt närib ja muid roppusi korda saadab :)
Tänan lohutamast! :) Mind hakkas huvitama küsimus, milline võib muti mõju olla kaheaastasele põõsareale? Kuna ma mujal regulaarselt hunnikud laiali ajan, on vähemalt üks isend leidnud rahupaiga põõsarea all. Seal on hunnikuid kohe hulgim. Kas see mõjub kuidagi põõsatele ka? Muru taastumise pärast ma väga ei muretse, see saab kevadel jälle korda. :)
Ma ei soovitaks sul mulda ära vedada, vaid samasse paika laiali ajada kus ta on (mururehaga lihtsalt kraabid edasi tagasi, niikaua kui muru sisse ära kaob). Mina nii Joodil tegin ja hiljem erilisi vajumisi ei täheldanud.
Visuaalselt tundub seda mulda nii palju olevat, et ma olen pidanud paremaks vähemalt suurema osa sellest minema viia. Mõnes kohas, kus muti käik maapinna lähedalt kulgeb, on hiljem tunda kuidas jalg läbi kamara tahab vajuda aga seda pole palju. Ja üldiselt ma siiski riisun ka (pisut)!