Lõpuks ometi on sellega ühel pool! Virutasin täna viimase peotäie segu kuivati müüri ja kui ma tarbiksin alkoholi, oleks see olnud õige hetk seda teha! Kaks ja pool tonni lubjasegu, umbes 7000 krooni ja nädalajagu tööpäevi.
Aga lõpptulemus on seda väärt! Ladusin parempoolsele müüriosale, mis sai vasakpoolsest madalam, õhukese kihi peale ning täitsin väljastpoolt ära kõik vuugid. Segu jagus täpselt. Muidugi oleks võinud ka seest sama teha aga lohutasin ennast sellega, et kui ükskord sinna katuse peale saan, jäävad siseseinad varju. Kogu krempel küll lainetab pisut, samas mitte sedavõrd, et tulevast konstruktsiooni mõjutada. Vähemalt nii ma loodan.
Teine suur asi, millega nädalavahetusel hakkama sain, on keldri nn “eesruumi” tühjaks kaevamine. Õnneks oli äi abis, nii saime kiiremini. Mina kaevasin ja tema tassis. Siis kaevasime mõlemad ja tema ikka tassis. Kuna mina seisin augu põhjas, ei ulatunud ma labidatäisi kärusse viskama. Et see õnnestuks, tekitasime sinna väikese konveieri. Mina tõstsin oma labidaga savi äia labidale. kes seisis minust pool meetrit kõrgemal, ja tema omakorda kärusse.
Kaevatav pinnas oli iga keldrikaevaja õudusunenägu! Mulda on meil tõepoolest äärmisel juhul mõnikümmend sentimeetrit, selle all on tõeline lõbu. Savi ja kivid. Või ei, õigem oleks öelda, savi sisse PEIDETUD kivid. Omast arust lööd labida sisse aga viimasel hetkel kostab kõlks, randmest käib läbi tuline valu ja tera all lööb välku. Lahtikaevatud kobe pinnas muutub kõvaks asfaldiks isegi siis kui sellele korraks peale astuda. Lahe!
Kõigele vaatamata õnnestus meil säilitada keldrit ümbritseva muru enam-vähem esteetiline väljanägemine ja iseenda elud. Viimased olid ohus eelkõige hiigelsuurte parmude rünnaku ja lõõskava päikese tõttu. Seetõttu kuluski vahepeal ära lühike kanuusõit Väinjärves.
