Nahkanuia ajaveebi üheks peamiseks ülesandeks on Nahkanuia enda kõrval ka teiste põnevate ja muidu ehk tähelepanuta jäävate Koeru valla tähtsündmuste kajastamine. Üheks selliseks võiks paljude jaoks olla Eesti tuntud loodusfotograafi Urmas Tartese hiljutine võit maailma ühel prestiižikamal fotovõistlusel Veolia Environnement Wildlife Photographer of the Year, kus Urmase foto lumekirbust hinnati (maailma) parimaks kategoorias “Loomad oma keskkonnas”.
Seda sündmust on meedias palju kajastatud ning palju õnne Urmasele ka Nahkanuia rahva poolt! Koeru rahvale võiks see võit pakkuda huvi ainuüksi seetõttu, et ajalooline foto on tehtud Koeru valla territooriumil, Endla Looduskaitsealal! Lumehelbel jalutav lumekirp, foto peategelane, jäädvustati Vilbaste allikate juures!
Lähemalt saab võistluse ja võidufoto kohta lugeda näiteks säästva ja tervikliku eluviisi portaalist BIONEER. Seal on olemas ka võidufoto maailmakuulsast Vilbaste lumekirbust, mida ma autori õigusi austades siia siiski üles ei riputa. Urmas Tartese enda koduleht on http://www.hot.ee/utartes/.
Ka Vilbaste allikate kohta võib netist leida hulgaliselt viiteid ja linke. Mulle meeldib kuidas oma emotsiooni neist allikatest kirjeldab Juhani Püttsepp, kes koos loodusfotograaf Ingmar Muusikusega sõna otseses mõttes kõndis läbi Eesti projekti “Sammud omas Eestis” käigus. Koeru kandis oldi 2006 aasta märtsis. Juhani:
Vilbaste allikas. Sellal, kui mina Võlingil puhkasin, jõudis sõber ära käia naabruses asuval Vilbaste allikal. Võlingi allika juurest viib Vilbaste allikateni poole kilomeetri pikkune laudtee.
“Mida sa seal Vilbaste allika juures nägid,” küsin.
Ingmar näitab käega aparaati tuisu eest varjates pilte ja selgitab: “Oli seal ka üks segasalk. Tutt, saba, sini, porr ja puukoristaja.” Need esimesed kolm on muidugi erinevad tihaseliigid.
Loeme veel kord Endla raamatust: “Võlingil avanevad suured allikad, mille nime kohalik rahvas ei teadnud. 1978. aastal nimetati need Gustav Vilbaste (1885–1967) järgi Vilbaste allikaiks.” – Loe tervet artiklit.
Et see lugu lõpeks ikka puändiga, millest ei puuduks ka praegused Nahkanuia elanikud, olgu siia toodud veel üks lõik Juhani reisimärkmetest, mis avaldati 2006/6 Loodusesõbra numbris. Vaadake kas leiate seal mõne tuttava nime! :)
Lõunatipus. Hommikul saame Naha küla teeristis kokku mehega, tänu kellele saime retkeks Sportlandi poest hea varustuse. Timberlandi ärijuht Marko Mänd astub meiega koos viimased kilomeetrid.
Naha talu juurest kõlistame Vastse- Roosa kordonisse, nagu kord ette näeb, ning anname teada, et kolm meest liigub piiri poole. Eesti kõige lõunapoolsema talu kirjud kassid jäävad, hännad püsti, jagama Aino Kalamehe kaasa antud lihapirukat.
Olen piirialalt oodanud suurt vaikust, ikkagi Eesti viimane sopp, aga võta näpust – mida lõuna poole, seda tugevamaks muutub automüra. Hääled kostavad Pihkva-Riia kiviteelt.
Lõunapiirile jõudes tibutab vihma. Pildistame, uudistame piirijõge, Peetri jõge, sirutame jalgu matkamajas.
Ingmar otsib majakese riiulitelt küünalt. Hetk on pidulik, oleme pooleteise aastaga teinud hulga samme. Viimase etapiga lisandus neid Juhanil 58 872 ja Ingmaril 59 606.
Kokku tegi Juhani Purekkarilt Nahale 449 606 sammu ja Ingmar 486 240 sammu. Oleme rahul. – Loe tervet artiklit.
Tehke järele!
Ingmar Muusikus ja Juhani Püttsepp sammuvad Eesti mandriosa kõige põhjapoolsemast punktist Purekkari neemelt kõige lõunapoolsema punkti, Naha küla poole.
Ühtejutti liigutakse kaks päeva, kahe kuu pärast jätkatakse sealt, kus retk eelmine kord pooleli jäi. Rännakumuljed ilmuvad järjelugudena ajakirjas Loodus.
Jaanuaris 2006 jõuti Järvamaal Kuusna bussipeatusesse, kust 18. märtsil 2006 jälle teele mind.