Kui päevas kordagi välja ei saa, läheb pea paksuks. Nahkanuia meesperest näib see häda vaevavat vaid mind, sest Mattis õue ei kipu ja võib lõpmatuseni toas olla. Mulle tundub, et ta siiski pisut pelgab seda meie “maaelu”. Oma osa mängib siis kindlasti tema siirus (mäletan ka ennast lapsena sellisena) ja meie soov talle asju edastada võimalikult tõepärasel kujul. Üheskoos loovad need kaks tema jaoks keskkonna, mis võib olla pisut hirmutav.
Täna näiteks lasime Matiga Kördi tiigil liugu kui kuulsime metsast soku haukumist. Kuigi me mõlemad narritasime sokku talle vastu haukudes, pidi Mati ikkagi minul käest kinni võtma. Kes sokk on? Kas ta on ohtlik? Miks ta niimoodi häälitseb? Kas tal on hambad? Otse loomulikult ei öeldud ma talle nende küsimuste vastuseks, et sokk on pehme karvane sõbralik loomake Matilde lasteraamatu kaanelt. Sokk on metsloom, ta haugub, sest otsib omasuguseid (või peletab neid eemale) ja hambad on tal ka aga mitte liha söömiseks. :) Aga ta ei ole ohtlik! Sellegipoolest jäi mulle tunne, et Mati ei saanud päris hästi kõigest aru ning jäi soku ükskõiksuse osas meie suhtes umbusklikuks.
Tegelikult oli meil Kördil päris lõbus, sest sealne tiik on peegelsileda jääkaane all, millel oli lausa lust liugu lasta. Jää oli lausa nõnda paks, et kandis mindki nagu hiljem järele proovisime. Kahjuks koos liugu lasta me ei saanud, sest minu äkilisemate liigutuste peale tekkisid jääkaane sisse suured praod. Aga siis olin mina hunt ja Mati jänes, kelle kodu oli jää peal. Poiss põgenes, et seda nägu, nalja oli meil igal juhul nabani.
Aga jää oli tõepoolest kummaline. Kaugemalt vaadates paistis nagu seda polekski ja isegi lähedal olles ei kutsunud see peale astuma. Kuid nagu lõpuks selgus, sai Mati seal toimetada ilma, et see kummalegi poolele mingeid pingeid oleks tekitanud. Pakun, et jääkaane paksus võis olla paar sentimeetrit või isegi enam. Külmad ilmad on oma töö teinud.