Ma ei väsi kordamast kui hea on kodus olla! Uni on magus isegi siis kui su kõrval laiutab viieaastane poisiklutt. Seepärast ärkasimegi täna suhteliselt hilja, et asuda veetma oktoobrikuu viimase nädala viimast päeva. See tõotas tulla ilus, sest päike säras pilvitus taevas ja soojendas maja sedavõrd, et polnudki vaja ruumi puid tuppa kanda ja kohe põlema süüdata.
Panin tähele, et päikeselise päeva lustakus kandus üle ka loomadesse ja lindudesse. Olen siin ajaveebis kirjutanud korra linnust, keda pidasin hallrähniks. Seekord kopsis ta Maarja Matilde toa akna piirdeliistu ja ei teinud seda sugugi üksi! Ja üleval pööningul krõbistas üks mürgisuutäiest kuidagi mööda hiilida suutnud hiireraisk.
Otse loomulikult sättisin ennast pärast hommikusi toimetusi, mille hulka kuulus ka Matiga Wii mängimine, õue, jätkama poolelijäänud lehekoristust. Öösel võimutsenud külmakraadide taustal tundus tegemist olevat just selle õige hetkega autole käru järele panna ja viimased koormad kompostihunnikusse sõidutada. Sain kokku 3 suurt autokärutäit lehti ning neist moodustunud kuhil hakkas juba majale varju heitma. Kuhu küll eelmise aasta sügisene lehesaak sai? Kas ma tõepoolest suutsin suurema osa sellest purustada? Ilmselt küll. Sel aastal kaotasin järje, kui mitu päeva järjest ära olin ja keegi minu kodakondsetest polnud võimeline meie “lehepurustiga” töötama.
Lehed viidud, võtsin ette teise suvi läbi oma aega oodanud töö ning helistasin Ervitale Raivole, kellele tahtsin ära anda ajapikku kogunenud vanaraua. Seda polnud palju ja see koosnes suuremas osas okastraadist ning maa seest välja tulnud mitmesugustest rauddetailidest. Käisin isegi Kördil ja Abramil, et sealtki viimane metalliraas kokku korjata. Raivol polnud selle vastu midagi ja ma viisin oma kola tema “kogumispunkti” ära. Tehtud!
Kuna päike püsis kangekaelselt selges taevas, otsustasin veel ühe pakilise asja korda ajada. Et ööd on külmad ning külmemaks läheb, tegin lahti oma sansõlme eesmärgiga kontrollida sealset soojusallikat ehk 100W pirni, mis tagab mulle ööpäevaringse veevarustuse. Sansõlm on endiselt hiirte majja pääsemisel võtmekoht. Kui see peab, hiiri pole, kui mitte, satuvad üksikud pioneerid meie unerahu häirima.
Avastasin, et sansõlm pole hiirekindel. Need visad loomakesed kaevasid juba nädalajagu tagasi augu ning tungisid sealtkaudu vundamendini. Pärast selle kinnitoppimist tundus nagu oleks probleem lahenenud, sest uut auku enam samasse kohta ei tekkinud. Ei saanudki tekkida kui käik kaevati pool meetrit edasi sansõlme katva plekist kaane serva alla kohta, kust seda väljaspoolt näha polnud. Õnneks olin olnud piisavalt ettenägelik ja raputanud hiiremürki vana käigu juurde, kus seda majja tõtates oli hea kaasa haarata. Seepärast oligi sansõlme põrand kaetud pehme hiirelaibavaibaga. Kokku tõstsin sealt välja kolm surnukeha, kaks lisandusid veel kaane alla soojenduseks pandud kivivilla seest.
Mul tuli pisar silma … tänulikkusest selle inimese vastu, kes Anti-Rats-2 nimelise hiiremürgi välja mõtles! Oleksin teda tahtnud kohe kallistada. See mürk toimib antikogulandina ehk takistab vere hüübimist ja näha on, et teeb seda tõhusalt. Kui ma olin laibad koristanud, tehes seda loomulikult koos kivivillaga, mida ma sellisel moel enam tagasi ei panegi, veendusin, et roosasid graanuleid jääks varasema käigusuudme juurde veelgi. Et juhul kui hiired siiski otsustavad veelkord rünnata, saavad nad seda teha täiskõhuga …
Vaatamata päev läbi paistnud päikesele temperatuur nii kõrgele ei kerkinud, et oleks Mattiselt röövinud võimaluse esimesel jääl liugu lasta. Poiss kasutas oma võimalust ning läks kahel korral tuppa läbimärgade jalgade ja kätega. Ja kui see oleks vaid piirdnud sellega. Jääd süüakse meie peres nagu leiba, suurte ampsudega. Isegi jää sees leidnud rohulibled polnud takistuseks, kõik läks kaubaks. Jää on olnud Mati üks lemmiktoitudest alates sellest ajast kui ta kaela kandma hakkas ja miski pole seda muutnud. Ja kas on tarviski, sest kus mujal tänapäeval seda jääd ikka süüa saab kui oma maakodus!
Päeva lõpetas käik Udeva-Arusse, kus sain Toomase käest veel mõned mitte väga vanad aga olulised pildid. Tagasi koju sain alles pimedas!