Kui jätta välja hilisõhtune labidatöö, nägi tänane päev välja rohkem nagu puhkus. Käisime kolmekesi Tartus, kus saime kokku Arvo, Mari ja Lauraga. Jalutuskäik vanalinnas, lõunasöök restoranis Tsink Plekk Pang ja Lõunakeskuse külastus, kus lõpetasime jäätise, latte ja smuutiga. Ma arvan, et kogu Nahkanuia rahvale oli see meeldiv ja vajalik vaheldus!
Enne Tartusse starti tegin algust maja ette planeeritud teeraja kaevetöödega. Märkisin maha laiuse ja lõin labida maasse. Tegemist on kõige käidavama osaga, kus muru kuidagi kasvada ei taha. Põhimõtteliselt jääb rajatav aiatee maja ette “T” tähe kujuliselt: otse trepini tuleb täidetud tee väravast ja hargneb trepi juures 90 kraadi juures vasakule ja paremale, ulatudes maja nurkadeni.
Kaevan teekoha umbes labidalaba sügavuse. Äkki teeb see 20 sentimeetrit!? Kõige põhja peaks minema jämedam killustik või kruus, vahele spetsiaalne kile ja kõige peale mingi peenem kild. Alguses mõtlesin teha teele ka puidust ääred aga siis kuulsin, et saab ka ilma ja nii jäi. See peakski olema niidukisõbralikum!
Kaevates tulid maa seest välja lapikud paekivitükid. Mõned neist päris suured. Teiste seas oli ka kaks “väga suurt” õhukest ja pealt siledat raudkivi. Kuna kivid tulid välja minu kaeviku majapoolses servas ja olid kõik enam vähem samal sügavusel, tekkis mõte, et tegemist võib olla vana paekividest ja muust käepärasest laotud aiateega. Usun, et maja taha käidi ka tol ajal täpselt samamoodi ja samast kohast kus tänapäeval.
Samas ei paljastu midagi teeraja taolist paaril vanemal fotol, mis mul majaesisest olemas on. Nii et ei teagi siis täpselt millega tegemist võib olla. Panin mõned pildid oma veebialbumisse üles, sealt võib näha seda mida ma kirjeldada üritasin (kui noolel klikata, tuleb järgmine pilt!)
Ennelõunat lõi minuga kampa ka Mattis. Õhtul polnud temast enam millekski asja. Väsis pikast päevast nii ära, et jäi autos magama ja kobis tuppa jõudes (minu) voodisse edasi põõnama. Nüüd magab ta juba mitmendat tundi ja halb eelaimdus õtleb mulle, et homme ärkab ta jälle väga vara.
Teega seoses on veel üks huvitav vahejuhtum. Eile hakkasin Kangelase talu juurde tehtud kruusatee kõrvalt muru seest välja kangutama kaht seal kaua olnud kivi. Kuna ma mõlema otsa olen korduvalt lõhkunud nii trimmerit kui muruniidukit, sai nende aeg otsa. Ühe kivi sain kangi abil kenasti välja aga teist tõsta proovides olin üllatunud kui kivi poole meetri pikkuseks osutus! Õemehega kahekesi saime selle siiski välja ja käruga maja ette toimetatud. Selgus, et tegemist on veskikivi tükiga! Nüüd ootab see oma aega, et võtta sisse koht trepi ees kui uus tee valmis saab.
2 kommentaari
Ma pole enam geomeetrilises rehkendamises päris oma sõiduvees.
Äkki oskad veskikivi fragmendi järgi tuletada terve kivi diameetrit? Kõhutunne ütleb, et see pidi olema üpris suur. Huvitavam küsimus aga – kus lähikonnas võis selline tuulik asetseda?
Usun, et saan kivi läbimõõdu ja ümbermõõduga hakkama. Pisut on aega vaja. :)
Lähim veski oli Vardja vesiveski. See jääb Nahkanuiast teed mööda umbes 2 km kaugusele Preedi jõe äärde. Kui vesiveskis kive kasutati, on see fragment ilmselt sealt pärit. Üks vesiveski jäi veel Preeti viival teel oleva Preedi silla juurde. Ka see ei ole kaugel. H. Joonuksi järgi (Põltsamaa jõgi, 1981, lk.6) oli Rõhul lausa 2 vesiveskit aga teise asukoha osas ei oska ma midagi öelda. Siis on tuulik Ervital. Rohkem praegu ei plahvata.