Suhteliselt inimlik fotoraamat

Sain täna Alari Kivisaare vastilmunud fotoraamatu “Minu fotohaigus ja selle tagajärjed” omanikuks, eksklusiivse autori originaalautogrammiga muide, ja lugesin selle ühe jutiga läbi. Esmalt sirvisin ja siis lugesin.  Nüüd püüan mõtteid korrastada ja esimese emotsiooni pealt kirja panna seda, mis mulle raamatust meelde jäi.

Tunded on vastakad. Ühest küljest tundub Alari mulle äärmiselt inimliku fotograafina, teisalt jälle jäi midagi mulle selles raamatus võõraks. Inimlikuks teeb Alari tema hirm ämblikke vastu, soov keskenduda ühele valdkonnale, teha asju hästi ja oskus näha looduse mitmepalgelisust oma koduümbruses. Näha on, et oma põhjalikkusega on Alarist saanud väga hea fotograaf. Võib olla “liigagi” hea, sest tema fotod on minu jaoks kohati tehniliselt liiga täiuslikud. :) Ma ei oska seda päris hästi selgitada aga ma tõepoolest tunnen puudust lihtsatest loodusvaadetest, loomadest, lindudest, putukatest nende omas keskkonnas, mitte esiletõstetuna ühtesulaval ja tonaalsel taustal. Aga see ei ole kindlasti Alari vaid minu kiiks.

Alari raamatu muudavad minu jaoks vastuvõetavaks tekstid, mis on piisavalt lühikesed, et mitte hakata fotodega konkureerima, samas piisavalt pikad, et kanda endas fotograafi tundeid ja kõike seda, mis tema imekaunite fotode taustal teinekord märkamata võib jääda. Et ta on lisaks heale loodusfotograafile ka inimene, abielumees, isa, et tal on töö. See muudab nii mõnegi muidu ehk “tavalisena” tunduva klõpsu minu jaoks väärtuslikumaks ja põnevamaks.

Loodust saab inimesi õpetada hindama erineval moel. Üks võimalus on teha seda ülistades, mida väga sageli loodusfotoraamatud teevadki. Seda saab teha ka rääkides asjadest nii nagu nad on. Et loodusfotograafi elu ei olegi üks lõputu päikeseloojangute nautimine, udusse mähkunud raba pildistamine või siis kastepiiskades pärlendava putuka imetlemine hommikusel heinamaal. Et see pole ka lõputu ootamine külmas varjes või kõhuli metsakraavi mudasel pervel. Et fotograafia nagu iga teinegi hobi või mistahes tegevus eeldab aega, planeerimist, sihikindlust, kannatlikkust, siis veelkord aega ja lõpuks ka pisut raha.

Ma ei ütlegi, et teised fotograafid oleksid Alarist paremad või halvemad. Mulle lihtsalt tundub, et Alari on osanud paremini välja tuua selle, mis mind looduse jäädvustamise juures jätkuvalt võlub ning selle raamatuks vormida. See on Alari oskus balanseerida piiril, kus hea muutub täiuslikuks ja humoorikas labaseks. Tekstid täiendavad pilte ja vastupidi.

Tegemist on hea ajaviitega ja soliidse kingitusega, mis on väärt igat selle eest kulutatud 24 900 senti! Seega kui minu arvamus peaks kedagi huvitama, siis soovitan soojalt! See on üks suhteliselt inimlik fotoraamat.1

1. Raamatu kaanepilt on alla laetud raamatu kirjastanud Fookus Meedia OÜ kodulehelt. [↩]