Vaatan, et kipun siin kangesti meekaupmeheks, endal suhted meega mitte just kõige paremad. Tegelikult on need paranemas ja mulle tundub, et kevadeks võivad meist sõbrad saada. Kas ka nii hästi läheb, et ma kogu Nahkanuia mesilaste meevaru endale ostan, ei tea, aga potensiaal on täiesti olemas.
Ma olen lapsest saadik mett armastanud. Minu meelismagustoit on pikka aega olnud meesai, vahelduseks ka leib. Mett lusikaga saiale ja sai suhu, külma piima peale. Siis järgmine amps ja nii kuni sai on otsas, pakk piima pealekauba. Hiljem ja tänagi maitsevad samamoodi pannkoogid. Samas kuum piim meega või ka meega magusaks tehtud tee pole mulle kunagi eriti mokkamööda olnud.
Hiljuti märkasin eneselegi ootamatult, et ma joon meega teed ja teen seda meelsasti! Enamgi veel, mulle maitseb see ja ma pole viimasel ajal enam suhkrut kasutanud ega mõtlegi sellele. Imelik! Mitte see, et üks inimene meega teed joob vaid see, et selline harjumus nii märkamatult on kujunenud. Ma olen ju varemgi proovinud ja no pole maitsenud!
Nüüd on siis jäänud järgmine samm, ehk kohvi meega. Mesinik Kalle pidi nii tegema, ütleb et harjumise asi. Praegu on sellega küll nii nagu kunagi oli siis kui keegi mulle esimest korda värsket kurki suhkruga pakkus. Tundus võigas aga kui proovisin hakkas kohe maitsema ja söön meelsasti siiani. :)
Praegu oleme kõik terved. Tahaksin uskuda, et oma osa on selles elukohas ja toidus. Ja meega tees!
2 kommentaari
Tervitusi teisest ilmast siis kah, aga meeõlle, vot sinnani pead oma mee tarbimisega jõudma. Sinna vahele jääks hanetiivad meekastmes, kindlasti kannatab ka heeringat meega süüa ja muid siiani soolasena maitsestatud toite. Muidugi meeõukat sul küll proovida ei tasu, oled kindlalt nädalapäevad peast soe.
:) Tänud soovituste eest! Eks ma hakkan siis vaikselt täiuslikkuse poole püüdlema!