Pisut mõistujuttu

Kunagi keskkooliajal sattusin klassiga Peterburi. Olime seal mingis hotellis ja äkki vajus tuppa purupurjus vene keelt kõnelev noormees. Venelasega tegu polnud, see tuli välja jutust aga meist suurem ja tugevam oli ta küll. Meid oli kokku neli-viis poissi ja toas veel kolm tüdrukut. Kui tüüp ülbitsema hakkas leidsin olevat loomuliku talle vastu astuda ja vajadusel (sõltumata tulemusest) jõuga oma väärikust kaitsta. Päris kakluseks ei läinud kuigi korra ta mind päris valusalt tonksas küll. Ainus põhjus (ka tagantjärgi mõeldes), miks kakluseks ei läinud, oli tüdrukute hirm ja palved, et ma kaklema ei hakkaks. Andsin siis järele ja lasin lakekrantsil ülbitseda (loe: meid kõik alandada). Lõpuks koristas üks tema sõber ta ära ja rohkem too tüüp meid ei tülitanud.

Ma ei öelnud seda välja ei tookord ega pole ka hiljem ühelegi klassivennale maininud, et kõige rohkem tegi mulle haiget nende passiivsus. Tundus nagu oleks tuppa tunginud võõras olnud olemas ainult minu ettekujutuses, teised istusid rahulikult oma vooditel. Pärast küll üks klassivend ütles, et kui too joodik oleks midagi teinud, küll ta siis oleks tegutsenud. Teate, kui väga ma tegelikult tahtsin, et ma poleks pidanud seal niimoodi lollilt üksi seisma! Sõbrad ja/või mõttekaaslased poleks nii käitunud.

Sain sellest korrast unustamatu õppetunni. Ja see on mul meeles püsinud kogu minu ülejäänud elu. Ühestki selle toa poisist ei saanud mulle tõelist sõpra.