Kommentaariumis postitusele “Meelimari nakatav naer” küsis Siret teise Nahkanuia küla vahva tegelase, Kloontruuperi kohta. Tegemist on teemaga, mida ma olen teadlikult vältinud kui midagi, mis mulle au ei too. Kuid nüüd on küsimus küsitud ja tuleb lugejale rääkida, mis on saanud meie tublist majavalvurist ja sõbrast.
Ma olen elus võtnud koera kaks korda. Esimesel korral otsustasime kodulooma kasuks Tallinnas üürikorteris elades ja saime kiiresti aru, kuivõrd me polnud suutelised looma eest hoolitsema. Meie töö iseloomu tõttu oli koer pikalt üksi kodus ning meile tundus, et nii jätkates me ainult piiname looma. Koer rändas oma peremehe juurde tagasi. Tookord ma lubasin endale, et mitte kunagi ei võta ma linnakorterisse ühtki kodulooma ja pidasin seda lubadust ausalt.
Kolisime maale ja ustava sõbra otsimine tõusis taas päevakorda. Heietasime seda mõtet kuni lõpuks üheskoos otsustasime, et on õige aeg koera võtmiseks. Heade inimeste käest tõimegi suvel koju Kloontruuperi ehk hellitavalt Truuperi. Koer kasvas ja asjad tundusid olevat paigas.
Siis tuli ootamatult hoop sealt kust seda ootama oleks pidanud aga milleks me siiski valmis polnud. Läksin tagasi tööle. Taas pikad päevad koos perega Tallinnas, koer üksi kodus. Kuna sõite oli piisavalt palju, et hakata looma heaolu pärast muretsema, otsustasime Truuperi saata minu isa juurde Tapale. See tundus kõigist halbadest otsustest parimana, seda enam, et isa enda väike koer oli hiljuti surnuks puretud ja uut koduvalvurit hädasti tarvis. Lisaks sellele tundus, et kui kõik muu kõrvale jätta, siis ainsad, kelle eest minu isa üldse korrapäraselt hoolt kannab, on tema loomad.
Nii rändaski Kloontruuper Tapa lähedale uude koju. Et peremees saaks rahulikult palgatööle anduda. Ma ei liialda kui ma ütlen, et mul on asjade sellise käigu pärast väga piinlik. Mul on piinlik, et ma ei suutnud oma elu nii seada, et kord meiega harjunud koer oleks võinud siin oma elupäevade lõpuni ringi joosta. Aga siis ma rahustan ennast sellega millest ma eelmises lõigus kirjutasin. Loodan väga, et Truuperil on nii parem.
Viimased uudised Truuperist Tapa lähedal on sellised, et ta olevat sõbraks saanud isa oinaga. Mõlemad pidid liikumatult istuma pead vastakuti teine teiselpool aeda. Seda tahaks isegi näha ja ma usun, et enne 2009 lõppu käin ma tal külas ära ja viin ajaveebi lugejate poolt terviseid!
1 kommentaar
Ma usun, et meie kõigi elus on rohkem või vähem piinlikke momente. Mõnikord piisab paarist mõtlematult lendu lastud sõnast. Või on kirja lõpus trükikurat ajanud segi klahvid ja heast soovist on saanud pilkav sõnum. Kõigil juhtub.
Elu on vahel ettearvamatu. Ka hästi säetud plaanid kipuvad teinekord aia taha minema. Selle üle ei maksa piinlikkust tunda.
Mina näen selle koeraloo juures on ikkagi õnneliku nooti- kutsa sai omale uue kodu ja näeb ikkagi aeg ajalt oma eelmist perekonda. Oleme ju näinud, kuidas sellises olukorras, kus koduloomaga enam toime ei tulda jäetakse nad lihtsalt kuskile metsaserva virelema. Mis silmist see südamest põhimõttel. Minu jaoks ongi ainuvõimalikud magamapanemise ja äraandmise variant. Mina pooldan võimalusel viimast. Ja kui uued peremehed on loomaarmastajad, siis ei näe probleemi. Pealegi on olemas võimalus, et asute mingil hetkel uuesti “maainimeste” ridadesse. Koerad elavad ju päris vanaks:) Ei me ette tea…