Tegelikult oli Mänd minu vanaema neiupõlvenimi. Tema hilisem abielunimi oli Adramus. Selle sai ta abielust Alfred Reinhold Adramusega, kellega tal sündisid kaksikud tütred Maie ja Anne. Nende abielu sõlmiti 25.11.1957.
"Paides saime kuulda, et metsas oli korraldatud haarang. Kaks metsavenda oli maha lastud, ülejäänud olid põgenema saanud. Kuigi isa ja õde ütlesid, et see ei ole meie vend, ikka viidi meid Paidesse. Paides kuulati meid üle kogu öö ja järgmise päeva. Ma tahtsin öelda, et see on Kabrits, aga ülekuulaja võttis kirjapressi ja tahtis sellega virutada. Ma tulin tagurpidi välja. Minu järel tuli üks vene sõdur, kes rääkis päris hästi eesti keelt. Ta küsis, mida ma tahtsin öelda. Ma ütlesin, et mis meist kiusate, see ei ole meie vend, vaid Kabrits. Peale selle lasti meid tulema.
Läks nädal või paar, kui meile tulid vene sõdurid ja jäid meile passima. Neid oli seitse ja nad jäid nädalaks. Olime nii mures, et viimaks tuleb vend koju. Õhtupoole nägin üht naist küla poolt tulevat, ta teadis minu vennast. Läksin lauta loomi talitama ja sain läbi akna öelda, et ta teatakse vennale, et see koju ei tuleks. Nii need sõdurid passisis meil nädal aega, ööd ja päevad läbi iga akna juures. Siis oli mõni aeg vahet kui tulid uuesti. Nüüd olid teised sõdurid. Jälle olid nädal aega.
Kord enne uut aastat 28. detsembril viidi mind jälle Paidesse ülekuulamisele. Nüüd juba Paide vangimajja ühe metsavennaga vastandamisele. See oli öösel. Ma tundsin teda küll, aga ütlesin, et hästi ei tunne, et olen kunagi näinud, aga rääkinud ei ole. See oli õigus. Mind uuriti ja hoiti kinni 30nda õhtuni. Siis lasti tulema.
Kord öösel tulid meile mitu sõdurit ja mõned erariides mehed. Ütlesid isale, et pane hobune ette ja tule ise ka ühes. Ma kartsin isa pärast ja ütlesin, et tulen ise ka kaasa. Nad olid nõus. Sõitsime ühe metsaäärse talu lähedale. Seal nad nägid, et käib tulega õues ja tahtsid hakata tulistama. Arvasid, et on metsavennad. Meie hobune kartis väga pauku ja nii kui kuulis püssilukkude lõginat hakkas perutama. Ma ütlesin, et kui lasete, jookseb hobine minema. Nad lubasid mulle järele lasta. Ma ütlesin, et mingu ja vaadaku, seal ei ole ühtegi metsavenda. Läksidki. Seane peremees sättis end veskile sõitma. Siis võeti ohjad minu käest ära ja üks eesti keelt kõnelev mees hakkas ise hobust juhtima. Sõitsime Koeru. Miilitsa maja ees aeti mind ree pealt maha, samuti paar sõdurit ja see Terasmaa poiss (umbes 16. a. vana) jäid koos minuga miilitsasse. Teised olid ära umbes neli tundi. Hakkas juba valgeks minema, kui tagasi tulid. Mul lubati koju sõita. Hobune oli üleni märg, temaga oli palju maad ära sõidetud.
Kord suveõhtul tuli vend koju päikeseloojangul. Ma ütlesin talle, et miks sa nii vara tulid, mõni võis ju näha. Vend ütles, et kedagi polnud näha liikumas, ainult naabrimees Mihkel seisis oma talli nurga juures. Aga kaks päeva hiljem kutsuti mind Koeru ülekuulamisele ja sealt viidi mind kohe Paidesse. Seal öeldi, et vend käis reede õhtul päikeseloojangu ajal kogus, neil olevat faktid. Ma ütlesin, et tooge need fakstid siia, ma tahan näha, kes julgeb valetada minu peale. No siis rohkem nimetamisväärset ei juhtunud. Kaks korda viidi mind ülekuulamisele Tallinna. Seal ei sõimanud keegi. Peale selle tuli vend metsast välja. Öeldi, et kes metsast välja tuleb, seda vangi ei panda. Aga kohe pandi vangi ja saadeti ära Venemaale vangilaagrisse.
Tuleb meelde veel see, et meie õega olime kui mahajäetud linnupojad. Ema ei olnud. Hommikuti, kui loomad olid talitatud, siis laulsime üht kirikulaulu:
Oh minu käed sa võta ja saada mind,
ning maha ära jäta, ma palun sind,
mu jalga ise juhi sa õigel,
mu meelt ja mõtteid sa hoia armuväel.
Kui ma ei saagi aru su armust veel,
sa vii mind läbi maru ja surma öö
Pea oma sülle peita las oma last,
kõik mured su peal heita nii ustavast."
Ilse küüditati oma isakodust Jõudsi talust Vahukülas. Mul on üks foto Vahukülast, võetud Pihumäelt. Ei tea ma pildistajat ega aega. Jõudsi talu on pildid paremal, seal kus kõrvalhoone on hästi pikk!
