Viimased tunnid Beaumont hotellis Londoni lähedal Windsoris. Kuningannat seekord ei näinud nagu ka mitte hotelli kus ma tööasjus peatun. Võin ainult öelda, et see on hiigelsuur, sest minu toast mööda lõputuid koridore astudes tuli võtta üle 500 sammu, et jõuda retseptsiooni! Seda on tegelikult päris palju.
Nädal on olnud töiselt pikk ja väsitav. Võõras keelekeskkond on juba ise midagi, mis nõuab kahekordset tähelepanu ja kui lisada tohutu infohulk, mis tuleb mõistlikul moel mällu salvestada, pole füüsilist koormust vajagi. Õhtul oled rampväsinud ja magad sügavat, unenägudeta und. Võib muidugi olla ka vastupidi nagu näiteks minul eile, kui õhtusöögil suutsin kaanida nii palju Coca-Cola’t, et tarbitud kofeiin ja vetsuskäigud hoidis mind üleval kohaliku aja järgi poole kaheni, Eesti mõistes lausa poole neljani.
Ilmad on siinkandis olnud talviselt jahedad aga lund pole. Ühel õhtul käisime Euroopa ühes suurimas ja vaieldamatult ilusaimas kaubanduskeskuses nimega Westfield. Rahvas tegi juba jõuluoste, ostes kokku kõikvõimalikku rohkem ja vähemvajalikku kola. Püüdsin isegi leida midagi majapidamises vajaminevat aga matsin selle mõtte varsti maha. Kui hinnad on samad, on otstarbekam toita kodumaiseid jaekaupmehi. Lõpuks leidsin kodustele kingituse kohvipoest, kust ostsin kolm erinevat purki kakaod. Mõtlesin, et äkki tunneb sellest rõõmu isegi Mati, rääkimata Maarjast, kellele selline kingitus kindlasti meeldib.
Takso võtab meid hotellist peale kell 13 ja viib Gatwicki lennujaama. Peaaegu tund aega autosõitu ja siis veel ootamine lennujaamas ning lõpuks lend ise. Kolm tundi aga õnneks ümberistumiseta. Praegu aga veel kiire lõuna enne lahkumist ja siis teele.