Nagu tavaliselt, satuvad kõikvõimalikud ebameeldivused külastama Nahkanuiat siis kui mina kodunt eemal olen. Sügavamalt järele mõeldes võib see nii olla ka siis kui ma kodus olen, ainult et sellistel puhkudel kvalifitseeruvad mainitud “ebameeldivused” igapäevasteks vahejuhtumiteks.
Ilmad on olnud külmad, kohe väga külmad. Esimesena läkski seetõttu rivist välja vesi. Eelmise aasta talvekülmade tekitatud probleeme ennetades, oli mul varakult 100W pirn sansõlmes põlema süüdatud. Reeglina see aitab aga käesoleval aastal tegin midagi teisiti. Nimelt avastades sügisel täiendavasse sansõlme klaasvillast isolatsioonikihti pugenud ja seal mürgisuma surnud hiirte mädanevad surnukehad, otsustasin seda materjali enam mitte kasutada. See kiht paiknes sansõlme plekist ja saepuruplaadist ning kahe vineeriplaadi vahele paigutatud penoplastist kaane vahel. Nüüd maksis see kätte ja maksja oli Maarja, kes iseseisvalt jääummistuse likvideeris. Tubli tüdruk!
Korraks olevat ära läinud ka elekter ning katkenud internetiühendus. Elektriühenduse katkestuse põhjustas ilmselt suurest puhurikoormusest väljalöönud kaitse, mis naabrimees Endriku telefoniõpetuste järele sai kiiresti sisse lülitatud. Internetiühendus taastus ise, ilma mingi sekkumiseta ja kas see oli põhjustatud külmast või millesti muust, jääb igavesti saladuseks.
Muidugi oli tuba ka külm aga olgem ausad, pool Eestit oli ilmselt sellesama probleemi ees. Kes sai, küttis ahju, kellel see võimalus puudus, pidi leppima suurema elektriarvega. Meil on õnn neid kahte teaduse ja tehnika saavutust kasutada samaaegselt ja tundub, et omal ajal tehtud otsus puuküttel toasooja saamiseks on ennast igati õigustanud. Kuigi praegugi puhur töötab, on see vajadus pigem teise, hetkel väga pragmaatilistel põhjustel, tegemata töö taga, milleks on lae soojustamine.
Muidu on külm talveilm ju igati teretulnud! Kahju ainult, et lund ei ole. See leevendaks kindlasti külma teravust, kaitseks taimi-loomi-linde ja miks mitte ka hooneid karmi pakase eest. Samas Väinjärv on mõne päeva jooksul paksu jääkaane all ning ideaalne koht uisutamiseks! Niikauaks kui ei tule suuremat lund või sula, on meil ligi 40 ha suurune liuväli – võimalus, mida tuleks kõigil uisuraudade omanikel kindlasti ära kasutada. Käsime täna korra Matiga järvel ja mina ees tema kelguga järgi uisutasime välja kuni Ervita sillani. Hiljem pimedas läksin õemehega veel korra, siis oli kogemus teistsugune – uisusõit tähistaeva all. Väga lahe!
Allolev foto on tehtud telefoniga järve Ervita poolsel kaldal, kuhu oli triivinud ja kinni jäänud üks vana paat. Tegin veel umbes 30 fotot aga kuna kasutasin oma filmikaamerat, võtab piltide ilmutamine pisut aega.
