Kui ilmad vihmased, on hea kodus istudes midagi põnevat lugeda. Siin on Ilse Mänd mälestuste viimane osa.
Siberisse saadeti lõpuks ka tema. Ei takistanud seda miski, isegi mitte seitsemekuune tütar. Kahju, et minu huvi oma juurte vastu sai alguse pärast isapoolse vanaema Ilse ja emapoolse vanaisa Erich’i surma. Neilt oleks olnud palju küsida. Ma ei ole eriti suur küüditamise fänn mõttes, et see periood inimeste elus mind väga huvitaks, rohkem oleks tahtnud teada elu-olu ja inimeste kohta Vahukülas enne ja pärast seda.
"Isa jättis ka meid maha, sest alati on neid naisi, kes meelitavad vabu mehi.
Veel on meeles, et 1946. a. esimesel jõulupühal tuli vend koju. Ma hakkasin teda paluma, et ta lahkuks. Ütlesin, et annan toitu kaasa. Tema ütles, kuhu sa mind ajad, mul pole ju kuskile minna. Nutsime mõlemad. Kui vend oli nende võimumeeste käes, siis mind enam ülekuulamistele ei kutsutud.
1947. a. sügisel hakati ajama metsa palke lõikama. Ma ütlesin, et mul pole metsa midagi selga ega jalga panna. Naabrimees L. Ahven oli külavolinik ja tema käis iga päev mulle peale ajamas, et läheksin metsa palke lõikama. Ma ajasin kogu aeg vastu, aga kord tuli paberilipik käes ja ütles, et pean minema külanõukogusse. Läksin ja seal küsiti, miks ma metsa ei lähe ja oma aukohust ei täida. Siis anti üks paberileht ja pliiats ja kästi kirjutada, et keeldun metsakohustuse täitmisest. Kirjutasin, et olen rase ja keeldun metsakohust täitmast. Seal öeldi, et nii ei tohi kirjutada, aga ma ütlesin, et ma olen rase. Sealt saadeti mind Paide komisjoni. Seal oli neli meest. Need küsisd ainult, mitu kuud ma rase olen. Ütlesin, et viis kuud, kuigi olin ainult kaks kuud. Ma sain aru, et nad ei usu mind, aga kirjutasid niisuguse paberi, et kõlban metsa ainult kaheks nädalaks halupuude veoks. Kui Paidest koju jõudsin, oli Ahven kohe kohal ja küsis, kas sain vabaks. Ütlesin, et sain ja rohkem ta mind enam ei tülitanud.
Sellest ajast elasin rahulikult. Augustis sündis tütar. Lapse isa käis tihti vaatamas. Sel ajal hakati kolhoose tegema.
See oli 25. märtsil, kui tuldi mulle järele, et saata külmale maale. Olin üksi kodus väikese lapsega. Algul ei saanud ma millestki aru. Mind aeti teise tuppa. Ma ei tahtnud kuidagi minna. Siis lõi üks sõdur mind püssiga selga ja ma pidin minema. Seal loeti mulle ette, et olen määratud väljasaatmisele. Siis lubati minna tagasi oma tuppa. Mul tuli meelde, et meie ema-isa sõrmusekarp on kummuti sahtlis. Tahtsin selle kaasa võtta, aga seal enam ei olnud. Kui mulle järele tuldi, siis tulid sõduritega koos tuppa Kruusmanni Miralda ja Graueni Alma. Kui mind tuppa tagasi lubati, siis neid enam ei olnud. Ma arvan, et need naised võtsid selle karbi ära. Ma ei osanud midagi kaasa võtta, olin nagu unes. Ma olin üksi, ainult minu seitsmekuune tütar. Ma ei võtnudki midagi kaasa.
Meid viidi autoga Tapa raudteejaama. Meid oli mitu perekonda. Kokku oli meid vagunis 22 inimest. Süüa anti kaks korda päevas ja alla viie aastastele lastele 5 rbl. päevas piimaraha. Et aga piima kusagilt võtta ei olnud, anti see raha kätte alles siis, kui kohale jõudsime. Öösel kell kolm jõudsime kohale. Hommikul vahtisid venelased meid kui imeloomi. Naistel lubati kolm päeva kodus olla, mehed aeti kohe tööle.
Esimesel suvel käisin juhutöödel, sügisel pandi lauta lüpsma. Kui kõht oli väga tühi, rüüpasin lüpsiku servast sooja piima. See oli väga hea ja laspele sain tuua pudeliga. Terve talve olin tööl laudas. Suveks aeti kari mägedesse. Suvel olin kolm nädalat sepikojas haamripoiss. Kui põllutööd lõppesid, sain sepikojast lahti ja läksin auto peale palke vedama. Need palgid parvetati taigast, mis oli meist umbes 500 km kaugusel. Palke oli kaks parve. Palke vedasime kaks voori päevas. Meid oli autol kolm naist ja üks poiss, kõik eestlased. Peale palgivedu olime saekaatris ja saagisime kõik need palgid ära. Seda tööd tuli teha kolm suve järjest. Siis pandi mind vasikate peale. See oli kõige kergem töö ja palka sai ka päris korralikult.
Eestlasi oli seal 15 perekonda, nii et igavust tunda ei saanud. Kevad oli Siberis väga ilus. Siis õitsesid pojengid, nad olid küll ühekordset, aga neid oli väga palju. Viimase siberi suve olin vasikatega mägedes. Seal oli vaba elu. Mul oli kasvama võetud kaks põrsast, et teenida kojusõiduraha. Põrsad olid terve suve lageda taeva all, aga lõssi said nii palju kui juua jõudsid. Siberis ollas tuli igal laupäeval komandandile allkiri anda ja nägu näidata. Pärast Stalini surma tegime seda iga kuu korra.
Seal kus elasime, ei olnud puid ega metsa. Meie ei osanud nende kütet kisjakki teha. Külma sai küll tunda. Kord vana-aasta õhtul ei olnud enam midagi pliidi alla panna. Ma vaatasin juba päeval ühe suure aialati valmis. Sel õhtul olid inimesed kaua üleval, ootasin kella kolmeni öösel, siis läksin latti ära tooma. Ma kartsin hirmasti, aga külm ajas takka ja süüa oli ka vaja teha.
Veel tahan kirjutada sellest, kui kord käisin oma tütre vanaema juures. Küsisin vaba päeva, traktor pidi sinna kanti millegi järgi minema. Sinna oli üle 20 km. Kohale saime õnnelikult, aga tagasi tulles oli traktoril midagi viga ja ma hakkasin üksinda jala tulema. Ämm saatis mind sealt majade vahelt välja ja siis hakkasin üksi tulema. Kogu aeg läks pimedamaks. Tulin ja palusin Jumalat, et teelt ei eksiks. Koju jõudsin südaööl.
Ma täpselt ei mäleta, aga vist järgmisel aastal pandi mind vasikate talitajaks. Suvel olin farmis tööl, aga sügisel kui loomad tagasi tulid, olin vasikate peal. Ühel kevadel pandi mind mägedest farmi meiereisse koort vedama. Siis sain tuttavaks meierei töölistega. Neil oli aegajalt õhtuti abilist vaja, ma läksin. Sealt anti ikka midagi pihku – vahel pool kilo võid, vahel koort. See oli suureks abiks toidulaual. Viimasel aastal olin vasikatega mägedes, seal oli väga ilus, ilusad mäed, kased ja pojengid. Neid oli mägede külgedel ja jõgede kallastel. Mõnede mägede küljed olid liivased, seal olid kaldapääsukeste pesad. Kõige tähtsam, et seal mägedes ei olnud ülemusi. Kõik oli nii vaikne. Korteriks oli kahe poolega onn. Kõrvaltoas elas üks sakslanna. Ta oli ka vasikate peal. Vasikad olid meil koos. Ööseti olid nad juba katuse all, kell kolm läksid juba karja. Sealt umbes kilomeetri kaugusel algasid sovhoosi põllud, sinna ei tohtinud vasikad sattuda. Põlluvaht sõitis hommikul vara ratsahobusega põllud läbi ja kui leidis loomad põllult, siis tegi trahvi. SAel suvel ei juhtunud meil mingit pahandust. Lõssi toodi vasikatele hommikul ja õhtul.
Vabastuspaberid sain kätte juulis, hakkasin kojusõidu asju korda ajama. Koju sõitsime nädal aega. Kõik läks hästi. Rakke jaamas seisis Paide liinibuss, sellega saime Kapu ristteele. Sealt tõi Vahukülasse meid hobusega üks väike noormees. Kodus oli kõik nii võõras. Algul oleks tahtnud isegi tagasi minna. SIberi osakonnajuhataja keelitaski sinna jääma, aga kojuigatsus oli suurem. Kodus olin kolm päeva, siis läksin tööle. Mõni aeg hiljem tutvusin oma koolivennaga. Tegime kaubad maha ja hakkasime koos elama. Ta oli minust viis aastat vanem. Siberist sain koju 16. augustil, meie abielu sõlmiti 25. oktoobril. Ta oli väga hea mees. Mõni aasta hiljem ta haigestus. 60ndal aastal sündisid meil kaksikud tüdrukud. Alfred suri 1968. a. 10. juulil ja sügisel läksid tüdrukud kooli."
Siberis muuseas, sündis ka minu isa, Ants Mänd. Sellel pildil on ta juba suur mees ja istub Jõudsi talu lambakoplis. Taustal Vahuküla talud.
