Rõhu, Nahkanuia, Metsanurga

Alljärgnev artikkel on pärit Koeru valla lehest “Koeru Kaja” nr. 31 ilmumisega augustis 1996. Mul oli see ammu olemas aga olin selle vahepeal unustanud. Uuno Aani raamat aitas mul selle uuesti leida.

Rõhu, Nahkanuia, Metsanurga

Eestimaa 1725-1726.a. adrakomisjoni raamatu järgi on Rõhu, Nahkanuia ja Metsanurga külad kuulunud Preedi mõisa alla. Preedi on olnud Rõhu kõrvalmõis, mille karjahoonetest osa veel püsivad Liusvere-Rõhu-Preedi tee ääres ja on kasutusel. Mõisa häärberihoone ei ole säilinud. Samas vanas raamatus mainitakse ainult Nahkanuiat, s.t. ei ole olemas Rõhut ja Metsanurgat eraldi. Rõhu küla on loodud alles 1927.a. asunduskülana Rõhu kõrvalmõisa maadele Eesti Vabariigi poolt. Rõhu on tüüpiline uus küla (ridaküla), kus enamik maju asuvad tee ääres suhteliselt üksteise ligidal reas. Nahkanuia küla on tüüpiline vana eesti hajaküla. Nahkanuia on vana küla, teda on mainitud juba 13.saj. alguses Taani hindamisraamatus. Ta on olnud suur küla. Siin on olnud palju suuri peresid. Peredes on olnud 4-6 last ja pere on olnud kuni 10-liikmeline. Tihti koosnes üks pere veel 3-4-st perest. 1726.a. revisioniraamatust saame teada, et Nahkanuias on olnud 18 peret, 168 inimest ja lapsi neist on olnud 90. Küla funktsioneeris, seal olid kõrtsmikud, puusepad, rätsepad, oma sandid ja kerjused. Inimeste ja järglaste arv on nime väärilised. Kõike seda sain ma teada meie kandi ühelt suuremalt ajaloospetsialistilt hr. Valdek Allikult. Rõhu küla nimi on arvatavasti tulnud kõrvalmõisa rahva suuremast rõhutusest. Nimed iseloomustavad paika. Nahkanuia talupidajad on olnud vabad teotegijad.

…

… Pr.Naukaselt saan teada, et endistel aegadel on siin külapidusid peetud Kärtu talu künkal. Siin on olnud kiik, kõlakoda, laudadest tanstupõrand, esinejad on käinud kaugemaltki. Kingu Antonil olla olnud hüva peoõlu ja ta ise olnud kõva lõõtsamees, värvilised elektripirnid säranud hommikuni.

Vardja

Kui matkata Rõhult Nahkanuia külasse ja sealt ikka mööda teed edasi kuni tee ära lõpeb, jõuame Vardjale. Vaevalt et tänapäeval matkaja siia satub, siia satub marjuline-seeneline või kala- ja jahimees. Möödakäija ei pruugi aimata, et siin on kunagi olnud Vardja vesiveski, villa- ja viljaveski. Vardja nime leiame juba 1796.a. Järvamaa kaardilt. Tõenäoliselt on juba siis siin veski olnud. Veskitalul on olnud oma põllud, elu- ja majapidamishooned. Viimaseks veskimeheks Vardjal oli August Premet. Tema ja tema pere asus siia elama 1950.a., kui eelmine peremees ja veski omanik August Ehrenbusch varjus küüditamise ohu eest. Ehrenbuschi vesiveski on väikeettevõttena nimetatud ka 1934.a. Koeru kihelkonna raamatus. Tal olla olnud auru jõul töötav saeveski ka Koerus Väinjärve teel. Vardja veski olla ta ostnud endiselt Lutsu-nimeliselt veski omanikult tõenäoliselt esimese Eesti Vabariigi ajal.

Veskihoone oli ehitatud Preedi (Vardja) jõe äärde. Jõgi oli veski juures tammiga üles paisutatud, kus paisu ületav vesi kohises-vahutas alalise veskirahva elukaaslasena. Maja alt läbi voolav paisutatud jõeharu vesu pani vesiratta käima. Paekivist laotud veskihoone koos elumajaga oli väljast vaadatuna ühekorruseline hoone, aga veski osas sees oli ikka kaks korrust, nii nagu veskis vaja. Esimesel korrusel olid veskikivid, teisel viljakolud ja kõige sell veskiratas, mis kogu masinavärgi käivitas. Veski uks jäi põhja poole ja veskirahva elamu uks oli lõuna pool, nii et jõgi voolas ukse eest läbi. Natuke eemal jõe ääres oli saun, teisel pool looma- ja hobusetallid. Talus olid olemas vajalikud aidad, puukuur, varjualune vankritele, eemal metsaveeres seisis heinaküün. Veskitalul oli suur rohtaed paljude õunapuudega, milledest enamus langes 1941.a. külma talve ohvriks. Lähim naaber oli Haava talu, asudes kilomeeter mööda Preedi jõge allavoolu.

Kui August Premet 1950.a. veskimeheks hakkas, kuulus veski Nahkanuia küla Komsomoli-nim. kolhoosile, hiljem ühinemise järel Koidula kolhoosile. Viiekümnendate keskel Preedi jõgi süvendati, õgvendati, veskitamm pühiti maaparandajate poolt. Veski jõeharu jäi veeta ja veskirattad seiskusid.

Nüüd kasvavad endises jõeharus juba palgijämedused lepad. Näha on veel vesiratta kanali seinad. Säilinud on paar meetrit paekiviseina. Teiste hoonete kohad on kõrges rohus vaevumärgatavad. Vana ajaloolise veskikoha eksisteerimise lõpetas-hävitas endiste kolhooside järglane Udeva sovhoos. Nüüd saab siit endise tammi kohalt üle jõe Kanamatsi rabasse minna üle jõe oleva palgi, millel käetoeks pingule tõmmatud jäme traat seatud. Rikas Ehrenbusch suri vaese mehena, aga küüditamisest pääses. Tema järglased elavad Tallinnas. Viimane veskimees lahkus Vardjalt oma perega 1960.a. August on manalamees, abikaasa Linda elab Paides. Kõike seda jutustas allakirjutanule nende tütar pr. Urve Naukas. Tänan ajaloouudiste ja ekskursiooni eest!