Tegin pärastlõunal tiiru küla peal. Käisin kahes talus, kus arvasin, et võiks vanu fotosid olla. Sõit ei läinud õnneks, sest kummaski elamises polnud pererahvast kodus ja ma pidin tühjade kätega lahkuma. Panin tähele, et endiselt elatakse maal väga rahulikku ja muretut elu. Ühes kohas olid uksed lahti, võti ukse ees aga toas ei vastanud minu koputamisele ja hõikumisele kedagi.
Lõpuks kolistasin veel läbi ühe mehe juurest, kes oli lubanud ka oma albumi läbi vaadata aga temagi laiutas ainult käsi. Koju jõudes ootas mind Neil ja tegi ettepaneku minna koos Haava allikatele. Lihtsalt niisama. Kuigi ma olen nüüdseks elanud Nahkanuial juba aasta ja enam, pole ma Haava allikatele veel jõudnud, seda vaatamata asjaolule, et need Nahkanuiale küllaltki lähedal asuvad. Läksime.
Praegu on metsas liikumiseks parim aeg. Maapind on külmunud ja lodustes kohtades on seda teinud ka jää. Lund pole palju ja nii võib üsnagi muretult astuda, vaadates ette ainult seal kus metsaalune pisut rägasem on. Ettevaatlikus pole siiski liiast, mida tõestas ka tänane vahejuhtum kui eespool liikunud Neil ennast äkki puusadeni mudaaugust leidis! Kuna mul oli telefon käes ja pildistamisreziimis, kasutasin juhust, et olukord tulevastele põlvedele ja selle ajaveebi lugejate tarbeks dokumenteerida. Lisaks suutis Neil juba selle ajaga, mis minul kulus reageerimiseks, telefoni temale suunamiseks ja nupule vajutamiseks, praktiliselt august välja ronida.
Vaatamata sellele, et suurem osa Haava allikate ümbrusest on jää all, võis allikatest väljalooklevat oja selgesti näha ja järgida. Seda, milliseid allikaid me lõpuks nägime ja milliseid mitte, ma öelda ei oska. Eks tuleb kunagi tagasi minna ja rohkem aega võtta. Samas võib sellel väga märjal metsalagendikul suvisel ajal kõndimine olla paras projekt!
Haava allikatel käiku on kirjeldatud ka ühes vanemas “Loodus” numbris ja see on üleval ka veebis aadressil www.loodusajakiri.ee. Seal kirjutab Katrin Möllits:
Haava allikad asuvad teistest eemal ja nendele peaks varuma terve päeva. Nahkanuia küla viimase heinamaa servast kagu suunas jääb allikateni 700 m, ühtegi korralikku rada läbi soometsa sinna ei vii. Kolmest lähestikku asuvast tõusuallikast suurim – Rummallikas –, on andnud nime ümbritsevale rabale. Allikalehter, ümar nagu rattarumm, on 8 m lai ja 1,2 m sügav, asub Haava oja kõrval. Teise allika lehter avaneb keset ojasängi. Selle läbimõõt on 1 m ja sügavus 0,6 m. Kolmas, pisim allikas on omapärane, sest vesi voolab maapinnale turbasse uuristunud meetrisügavust ja 0,3 meetri laiust püstlõõri mööda. Paari meetri kauguselt võib leida veel teisegi samasuguse, veega täidetud lõõri. Allikate vooluhulk oli 1975. aasta suvel 25 l/s. 500 m allavoolu on Haava oja vasakul kaldal veel üks madal allikalehter, mille kaldalt leiti 1995. aasta suvel haruldasi sambla- liike.
Siit lähtuv 1,4 km pikkune Haava oja suubub Põltsamaa jõkke. Oja jagab Rummallika rabamassiivi kaheks hõlmaks, teiste Endla soostiku osadega võrreldes on see vähem uuritud. Haava allikate ümber on madalate mändide ja sookaskedega siirdesoomets, oja ääres lagedad käpalisterohked siirdesoolaigud ning mõnekümne meetri kaugusel raba oma tüüpiliste taimekooslustega. Botaanikahuvilist ootab siin nii mõnigi üllatus.
Lõppu veel üks hägune pilt veesilmast, mida mina pidasin allikaks.
