Möödunud aasta vahetus miinuskraadidega ning algas Nahkanuia rahva jaoks külmunud veetorude korduva soojendamisega. Tänavu võttis perekond Mänd uue aasta vastu magades ning magas veel ka siis kui päike kõrgel taevas oli ning oma pilvitul teekonnal lumme mattunud maastikud särama lõi.
Pidasin toas vastu lõunani, siis varustasin ennast parimaga, mis kappidest võtta ning hakkasin astuma. Lasin silmadel juhtida ning jalgadel nende juhtimise järele liikuda. Mööda Vardja teed liikuda polnud lihtsam kui selle kõrval. Tegemist on vististi esimese talvega siin Nahkanuial kui ma sain Vardja teed mööda minna ilma, et seal oleks olnud jälgegi! Autojälge! Loomade jäetud jälgi oli rohkem.
Mõnusalt kohev ja paks (kuni 30 cm) lumi tegi mineku raskeks aga mitte väga. Sellegipoolest tundsin, kuidas ma sooja jope all ihu higist märjaks muutus. Kuigi ma ei läinud majast kaugele, pidin teekonnal paaril korral seisatama ja hinge tõmbama. Et jalad saaksid puhata ja keha hingata.
Võtsin aja maha seal kus Vardja tee hargneb kaheks ja seadsin ennast sisse suure kuuse all oleval jahipukil. Seal ma istusin ja hakkasin mõne hetke pärast kuulma vaikust! Seda vaikust, mida iseloomustas kaarna kronksumine ja tiibade vihin ülelennul, rähni toksimine kaugemal puutüvel ja tihaste sädin toiduotsingutel. Päike paistis endiselt ja kuigi ta kiired mind soojendama ei jõudnud, lõi nende olemasolu väga hubase meeleolu.
Klõpsisin mõned pildid ja säädsin ennast minekule kui külm näpistama hakkas. Tagasitee oli lihtsam, sest astuda sain oma jäljereas. Sellegipoolest olin koju jõudes märg nagu kalts. Tüdruk magas akna all vankris ja ma kasutasin võimalust, et veel õues olla. Lükkasin lund, kaevasin teeraja saunani, ajasin lund katuselt maha. Olin üle pika aja rahul, et mul elamiseks selline koht on!