Aastavahetusel näitas mingi kanal filmi “Meeletu”. Ma olen alati olnud eesti mängufilmide suur austaja, eriti selliste, kus on nii kaunid loodusvaated nagu mainitus. Selliseid maalilisi, mahajäetud kuid elamiskõlblikke ja arhailisi taluhooneid tänapäeval enam naljalt ei leia. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Tahtsin hoopis mõtiskleda. Aasta algusesse kulub ju ka üks mõtisklus ära.
Mäletate seda kohta filmis, kus üks kohalik vanapaar tuli peategelaselt raha küsima. Kolm tuhat krooni. Just niipalju oli neil vaja raha ei-tea-mille jaoks. Kui see käes, küsiti juurde veel üks tuhat. Kui ka see saadud, lasid küsijad kiirelt jalga. Näitlejad mängisid oma osa väga hästi, see tähendab loomutruult. Kas seepärast, et nad kandsid selle sama rahva DNA-d keda parodeerida üritasid? Võib olla, pigem tahaksin uskuda, et see tuli nende näitlemisoskusest. :)
Mis mulle tundub, on see, et sarnaseid situatsioone tuleb just maarahvaga ja/või maarahva seas elades tihtipeale ette. Ei, ei, ärge mõelge raha küsimisele! Mõelge olukorrale üldiselt! Ma pean silmas teatavat nahaalsust suhtumises, mis lubab vestluspartnerit või naabrit, kuidas soovite, niivõrd kontekstiväliselt ja isekalt kohelda. Sellist suhtumist ei ole palju aga tuleb ette. Vaadakem või enda ümber! :)
Milline võiks olla selle lühikese mõtiskluse taustal minu uusaastasoov? Üks osa meie elust on digitaliseerumas, meeldib see meile või mitte. Ettevõtted, eraisikud, isegi muuseumid kolivad oma andmebaaside, blogide ja foorumitega netti, rääkimata e-kirjadest mida teavad ja oskavad saata pea kõik. Kuid digimaailmas ei saa jälgida kaaslase miimikat, näha tekstiga kaasnevaid zheste ja hoia alt kui Sul pole aega, mis veel hullem tahtmist (oskust), tekste korralikult läbi lugeda!
Seega soovin ma kõigile selle ajaveebi lugejatele ja mittelugejatele rohkem oskust arvestada digimaailma eripäraga. Muidu käitume nagu nahaalne vanapaar filmis “Meeletu”, kes tuleb, küsib, saab rahulduse ja jookseb veel kiiremini minema, asja iva ikka tabamata.