Eelmise nädala kolmapäeval-neljapäeval olid meil külas Sven ja Helgi. Helgi siis minu hea kolleeg Sportlandi päevilt ja Sven kui tema elukaaslane. Mõlemal on Nahkanuia ees suuri teeneid: nende abil sai kevadel Kördi okstest puhastatud ja Sven annetas Nahkanuia mündikollektsiooni hinnalise 1762 aasta mündi, mille ta paraku minu akna alt leidis. Külastusele lisab väärtust fakt, et Helgi jaoks oli tegemist kahe viimase puhkusepäevaga.
Proovisime siis külaliste olemist omalt poolt nii lõbusaks teha kui võimalik. Ilm mängis mäkra ja seepärast me kolmapäeva õhtul väljas eriti ei olnud, kui jätta välja õhtune liha grillimine, mis õnnestus sättida täpselt kahe suurema vihmasaju vahele. Svenil ja Helgil oli kaasas üks päris lahe lauamäng, mida mängisime ja mille otsustasin lõpuks endalegi soetada. Ning suure osa ajast sisustas Mati oma etteastetega. Maarja poolt oli õhtusöögiks pikk poiss, kartul ja kapsas. Magustoiduks Helgi tehtud muffinid.
Neljapäeva oli oluliselt huvitavam ja ka sündmusterikkam. Läksime Norra allikatele.
Kõigepealt käisime ära Sopa allikal, mis on Eesti sügavaim looduslik allikas, peaaegu 5 meetrit. Õnneks ei asu see vaatamisväärsus päris tee ääres, mistõttu jalutuskäik sinna oli juba omaette elamus. Ilm oli küllaltki soe ja vihmamärg mets tõi hästi esile looduse värvid. Peaaegu et kohustuslikus korras mekkisime ka Sopa allika kristallpuhast vett.
Edasi viis tee purskava allikani. See asub Oostiku jõe ääres ja hoolimata kergelt sügisesse kiskuvast ilmast esitasin väljakutse vette minna. Mati võttis selle meelsasti vastu, Sven tuli ka aga soovist mitte halvem olla. Vesi oli jääkülm ja kaua seal olla ei kannatanud. Kiirelt sisse, kiirelt välja, kui poleks fotosid, ei usukski et see toimus.
Ja siis Võlingi ja Vilbaste allikatele, kuhu viiv rada saab alguse väikeselt puisniidult. Viitsisime isegi kõndida laudaraja lõpuni ja näha ära kõik, mis sellel meile näidata oli: sisalikud, ämblikud, allikad ja palju muud. Midagi jäi sellest ka Sveni fotodele.
Tore kui niimoodi külas käiakse! Ja veel lahedam kui selline külastus satub vihmastele päevadele kus niikuinii väljas olla ei tahaks. Usun, et me kõik – välja arvatud Sven – jäime rahule. Tema käis Kõrsi maja ümber nina maas lootuses veel üht (aga võib olla ka kaht või isegi kolme) münti leida. Seekord siis edutult!
See ei olnud pikk jutt aga loodan, et allolevad pildid lisavad minu poolt kirjapandule värve ja võib olla jutustavad isegi ilmekamalt kahest toredast (sügis)päevast:
2 kommentaari
No jäin ikka rahule ;)
Aga silmi oli küll raske maast lahti saada. Iga ümar kivike tekitas ärevust.
Infona veel et metsast käimisest inspireerituna tekkis taas huvi geopeituse järgi. Nii uskumatult palju huvitavaid kohti on peidus kuhu muidu ei tea sattuda.
Nii ma siin siis inspireerin. Soometsa inspireerisin blogi pidama ja Sveni geopeitust hindama. Viis pluss!