Seeni on jätkuvalt! Tunni ajaga (10:00-11:00) korjasin Tambu metsast ämbritäie võiseeni. Oli selliseid suuri, mis ilmselt Tullil kahe silma vahele jäid, ja pisikesi, mis viimastel päevadel on ennast samblakihist läbi pressinud. Oli ka põrdakärbseid ja sääski. Esimeste püüdmiseks sobisid ideaalselt seenelimased sõrmed, mille külge need vastikud elukad kinni jäid ja kus nad siis oma õnnetu lõpu leidsid.
Kui alguses tundus täis ämbriga tagasitulek keerulisena, siis ühelt künkalt teisele jalutades õnnestus mul leida isegi mõni varasemate seeneliste poolt täiesti puutumata leiukoht. Lõpus sai korjamine sellise hoo sisse, et pidin ennast sundima tagasi pöörama, muidu poleks seened enam ämbrisse ära mahtunud. See on vist ikka nii, vähemalt emotsionaalselt, et lõpetades tunduvad need kõige magusamad palad alles tulevat.
Igatahes oli väga mõnus ja vaatamata minu varasemale arvamusele pole nii kindel enam midagi, et ma veel üks kord metsa seenikorjama ei satu.