Ärkasin hommikul pimedas ja ei näinud seepärast põtra, kes oli ennast magama sättinud meie majast sajakonna meetri kaugusele pajuvõssa. Pikutava looma avastas köögis toimetav Maarja. Põder ei kiirustanud lahkuma. Pisut enne üheksat oli ta ennast jalule ajanud aga ei liikunud pigastki kui ma fotokaga välja läksin ja talle mõnekümne meetri peale lähenesin (vaata postituse lõpus olevat fotot). Lõpuks lasi ta traavi üle Abrami põllu metsa poole.
Omal ajal kirjutasin metsloomade invasioonist Nahkanuiale. Vahepeal on olnud pikalt vaikne aga nüüd on taas märgata metsaelanike aktiveerumist. Jäneste ja rebaste jälgi on Nipi Kõrsit ümbritsevad väljad niigi täis kuid hiljuti lisandusid neile metsseajäljed. Võib olla tulid sead kontrollima kompostihunnikut, mida käidi korra vaatamas sügisel. Jälgi oli igatahes piisavalt!
Eks see talv on olnud loomadele raske. Palju lund ja külma. Põtra vaadates arutasin Maarjaga kui imelik see ilmaelu on. Meie elame soojas majas, magame pidzaamas ja kolme teki all ja teinekord ikka külmetame aga põder on oma karvkattega väljas hanges ega hädalda. Imelik kas pole!
Õnneks on mul õunapuud korralikult (vähemalt enda arvates) võrguga kaetud ja ma ei pea kartma, mida võiksid teha jänesed, kelle ööpimeduse varjus jätavad jälgi lausa akna alla. Kunagi Paide lähedal Joodil suvilas elades olid kitsed õue peal mitte just igapäevane aga ka mitte üllatav nähtus. Meie aeda Nahkanuial pole nad veel tükkinud, kauaks sedagi? Homme hommikul näeme äkki oma sõpra põtra maja taga õunapuud pügamas.
Üleeile lasin Maarjal üle pika aja tuua poest linnutoitu ja panin selle linnumajasse rasvatihastele. Maja ümber on nüüd palju lõbusam kui need pisikesed tiivulised terve päeva lähikonnas sebivad.
1 kommentaar
Põtra meie veel oma aias kohanud ei ole, küll aga on end meie igapäevalisteks külalisteks sättinud 2 metskitse. Nende toimetusi saab jälgida nii hommikukohvi kui ka lõunasöögi ja õhtuoote kõrvale.