Kui ma täna õhtul aida all puid saagisin ja korvidesse ladusin, heitsin juhuslikult pilgu pikalt aidanurgas seisnud suurde musta prügikotti. See kott oli seal olnud juba kuid. Oma suureks üllatuseks avastasin selle täis olevat suuri, kenasti rulli keerdunud ja täiesti kuivi kasetohurulle! :) Milline meeldiv ja kasulik üllatus majapidamises, kus suur osa päevast kulub puude tassimisele ning tule hoidmisele koldes.
Talv on kestnud pikalt. Lausa nii pikalt, et Vikerraadio võttis täna teema üles ning küsis kuulajatelt, kuidas nemad külmadesse ilmadesse suhtuvad. Mina küsiksin sedasama iseendalt ja Nahkanuia ajaveebi lugejalt. Mis te arvate, kas paks lumevaip, kestvad ja väga külmad talveilmad on nuhtluseks või jäävad pigem igapäevaelu plusspoolele?
Nuhtluseks on praegust olukorda lihtne pidada. Autod ei lähe käima, torud külmuvad kinni, toad on jahedad, elektrit kulub palju, tuleoht üleköetud kaminatest-ahjudest, külmetushaigused, halvad teeolud jne. Küllap on paljud pidanud loobuma tavapärasest aluspesus mööda tuba patseerimisest ja on sunnitud leppima paksema vammusega. Aga külm on ka välja. Lapsed ei pääse kooli ja vanemad kodudest välja tööle. Isegi kui pääseb, on ka parimas talvevarustuses ikka külm. Päevade kaupa saab kühveldada lund, olemata seejuures kindel, kas prügiauto juht ikka oskab nähtud vaeva õigesti hinnata ning teeotsast mööda ei sõida.
Rääkisin ühe tuttavaga, kes ütles, et “usu või ära usu aga kütsin täna ahju ja pliiti aga temperatuur oli ikka 12 kraadi”. :) Meil nii hull olukord ei ole. Kuigi suurema elektritarbimise arvelt, suudame toatemperatuuri koos igapäevase kütmisega hoida +/-20 kraadi ümber. Kuigi ka meil on toas külmemaid kohti (akende alused) ja külmemeid hetki (hommikud), ei ole meil kusagil nii külm, et jalad valutama hakkaksid nagu mul eile ühes vanemas talumajas. Puid jagub nagu ka jõudu ja tahtmist neid üha uute ja uute koormate kaupa tuppa tassida. Eile küll ütlesin paar mürgisemat sõna aga see oli pigem tingitud hetkelisest tundepuhangust kui vihast pakaselise talve vastu.
Jah, minul 2009/2010 aasta talvega mingit kana kitkuda ei ole. Ma olen rahul külmade ilmadega, ma lepin lumekoristusega ja isegi naudin seda, saan aru kui ma hommikul kohe suurele teele ei pääse ning kannan toas fliisi. Minu mälestustes puuduvad pikad ja lumerikkad talved alates ajast kui ma keskkooli lõpetasin. Sellest ajast pole mul olnud suuski, sest minusugune mugav elukas peab investeeringut suusavarustusele mahavisatud rahaks kui suusaraja ja lume leidmiseks peab sõitma kümneid kilomeetreid ning reageerima kohe, sest järgmisel päeval võivad talvemõnud juba minevik olla.
Mulle meeldib lume krudin jalgade all ja kuuvalged ööd. Meeldib põlvedeni hanges sumada ja ennast labida abil aidani kaevata. Mulle meeldib lindudele süüa panna ja Matile lumest kindlast ehitada, liuväljal hokit mängida ja uisutada. Mulle meeldib, et need asjad püsivad. Kütmine on selle kõrval pisike mure.
Mulle meeldib lumme mattunud maastike vaadata ja kui võimalik, palun ma Matil mitte teha jälgi maja ümbritsevatel lumelagendikel (mõistlikkuse piires muidugi). Meeldib vaadata raske lumekoorma all olevat metsa ja panna tähele värvikontraste, mis tekivad lumises metsas. Ja kui ma isegi ei saa selle kõige kõrval autot käima, tühja sellega – Mati võib olla kodus ja teised saavad oma plaanid ümber teha.
See talv on õpetanud mind (meid) planeerima. Tavaliselt mina seda teha ei armasta aga iseenese heaolu ja teatud mugavuste olemasolu ka käreda pakasega hommikul paneb liigutama. Planeerida tuleb mitte ainult seda kui palju puid tuppa tuua vaid ka seda millal, mida ja kui pikalt kütta. Ma olen õppinud tähele panema, et küttekeha soojaeritamissvõimel on piir ning et kui ahi on kord kuum, siis selle lõhki kütmine tuba enam soojemaks ei tee. Me teame, millised uksed peavad olema kinni, millised lahti. Et eriti külmadel öödel tuleb vesi jätta nirisema ning et esimene päeva käik peab olema peotäie linnutoiduga õue linnumaja juurde. Isegi seda, et minu perele meeldib ärgata teadmisega soojast köögist koos praksuva tulega pliidi all ning et kõige soojem koht köögis on sealsamas pliidi ees. :)
Tänavune talv on kahtlemata minu jaoks üks viimaste aastate ilusamaid ja täiuslikumaid aastaaegu! Ja ma naudin seda täiega! Naudin isegi siis, et mul on toas lisaks T-särgile seljas soe kampsun ja jalas pikad püksid. Me elame põhjamaal ning mulle tundub, et kogu varasemate aastate löga ja selle eest soojale maale põgenemise tuhinas oleme selle fakti täiesti unustanud. Paljudel pole kodus isegi korralikke talveriideid. Ja ärgu keegi hakaku rääkima, et see talve nautimise jutt kuulub kontoritöötajatele nagu täna raadios. Mina ei ole kontoritöötaja aga naudin siiski!
Sellised on meeleolud Nahkanuial, metsade taga, rabade ees, teede ristumiskohas! Soovin südamest, et külma ja lumerohket talve jaguks veebruari lõpuni. Siis hakkan ilusat, sooja ja rohelist kevadet ootama!
3 kommentaari
Mulle ka meeldib, eriti just siis kui saab maal olla. Titt magab lambanaha all ja hommikul on meil ka pliidiesine lemmikkoht. Ühe poti kõrvetasime lindudele vilja keetes põhja aga nii mõnus on vaadata, kuidas nad päev otsa rasva, notsunahkade ja viljapudru kallal käivad. Meil on põhilised külalised rasvatihased, mõni varblane, neli pasknääri, üks suur-kirjurähn, paar rästast ja minu lemmik sinitihane. Ja koer õppis meil õuest tuppa haukuma, küllap on ikka harjumatult külm siis.
“Põhjamaa, me sünnimaa, tuulte ja tuisuööde maa, range maa ja kange maa, virmaliste maa….”, eks just sellised talvised ilmad on olnud ajendiks kirjutamaks sellist laulu…võib olla minule varem pisut arusaamatud sõnad, kuid enam mitte..:)
Väga mõnusad ilmad ning ühtegi negatiivset emotsiooni pole see minus tekitanud, just vastupidi.. palju positiivset!!!
Isegi ärgates tavapärastest külmemas toas, on sellel hea külg- enesetunne palju värskem..positiivne..
…”Põhjamaa, me sünnimaa, iidsete kuuselaante maa, kaugeil teil sa kallis meil, sind ei jäta ma.
On lumme uppund metsatalud, vaiksed taliteed, nii hellad on su aisakellad, lumel laulvad need.
Põhjamaa, me sünnimaa, karmide meeste kallis maa, taplemiste tallermaa, püha kodumaa.
Põhjamaa, me sünnimaa, hinges sind ikka kannan ma, lainte maa ja rannamaa, sind ei jäta ma.”
Helistas äi Jaan, kes oli “pahane”, et kusagil polnud mainitud seda, kuidas see suur kott kasetohtu minu aida alla sai! Siin kohal minu vabandused, et selline oluline detail ja jäi kirja panemata ning olgu ka öeldud, et just täna äiale me “ühe tiku tuld” naudime!