Mõtlesin lugejat pisut kiusata ja panna Nahkanuia ajaveebi üles neljast esseest koosneva tööde seeria. Olen ise nende esseede autor ning kirjutasin need filosoofialoengute raames Tallinna Ülikoolis rekreatsioonikorraldust õppides. Millega kõik ei pea koolis tegelema! Samas oli mul neid tekste oma arvutist avastades ning lugedes päris põnev. Tundus nagu oleks need tekstid kirjutanud keegi teine, mitte mina.
Esimene essee kannab nime Kindlusest ja põhineb “Wittgensteini leongul eetikast”. Kes viitsib, lugegu! Neile, kellele Wittgensteini nimi midagi ei ütle, soovitan alustuseks läbi lugeda ka essee aluseks olnud algteksti, mille on inglise keelest tõlkinud Mart Raukas.1 Usutavasti võiks sellel essenatukesel olla ka tagashoidlik hariv eesmärk täita, sest selles sisalduv mõttekäik sobib hästi neile, kes on harjunud blogide ja foorumite maailmas sülge pritsima (ei pea silmas Nahkanuia blogi lugejaid ega koerufoorum.net liikmeid). :)
ESSEE
KINDLUSEST
Autor Marko Mänd
“Kui sa tead, et siin on käsi, siis me usume, et sul on õigus kõiges muus.” Selline on Wittgensteini avaküsimus oma märkmetes, mis meie jaoks kannavad nime “Kindlusest”. Mis asi selline on “teadmine”? Kuidas seda defineerida ja millistes olukordades kasutada? Millest sõltub see kas me midagi teame või lihtsalt arvame end teadvat? Need on küsimused mille olemusele ja sisule igapäevaelus väga vähe tähelepanu pöörame ning mille üle veelgi vähem Wittgensteini kombel mõtiskledes arutleda püüame. Mingis mõttes peegeldab selline olukord kogu inimkonna pealiskaudsust meid ümbritsevatesse asjadesse ning väljendub piiratud silmaringis ja suutmatuses asjadele sügavuti läheneda. Sest kuigi Wittgensteini poolt tõstatatud küsimus ei kuulu nende oluliste küsimuste hulka, millele antud vastused haigusi ravivad või näljahädadest päästavad, toob rohkem ja vähem abstraktsete ja pealtnäha ebaoluliste mõtete lahkamine meile otsest kasu kasvõi suurenenud teineteisemõistmise ja tolerantsuse näol.
Minule oli Wittgensteini mõtete uurimine tõeliseks katseks. Kuidas ma ka ei proovinud, ei suutnud ma päris lõpuni tema arutluskäikudest aru saada. Osad tema laused tundusid eestikeelsest tõlkest hoolimata lausa hiinakeelsed. Teema on võõras ning sellesse süvenemiseks läheb vaja aega, aega ja veelkord aega. Kuid esimese õppeaasta viimase sessi kõrvetavat hingust oma kuklal tundes, sundisin ennast materjali süvenema ning esitan siinkohal oma mõttekäigu Wittgensteini oma kõrvale.
Kui ma sunnin ennast Wittgensteini arutluskäigule mõtlema, tuleb mulle esimese asjana meelde tema lause: “Ma tean, et mul on aju.” Tegemist on tüüpilise väitega ja sellest tuleneva küsimusega, mille abil mul on mitmel korral õnnestunud närvi ajada oma häid tuttavaid ja perekonnaliikmeid. Viimased on küll selliste äkiliste seisukohavõttudega harjunud aga siiski on päris huvitav näha kimbatust, mis nende näole tekib kui teema jälle üles võtan.
Tegelikult pean ma veelkord ütlema, lausa rõhutama, et ma ikkagi ei saa päris hästi aru Wittgensteinist ja tema probleemist. Tekib kiustatus küsida, mis on kogu tema mõttekäigul pistmist tegeliku eluga? Keda huvitab tema arvamus peast, milles kõikide eelduste kohaselt on aju aga mida samas on võimalik ette kujutada tühjana. Keelemäng, filosoofia, määratlused! Kui suurt rolli kogu see trall “teadmise” ümber ikkagi mängib?
On väidetud, et “paljudele filosoofilistele küsimustele pole nende olemuse tõttu võimalik anda mingit konkreetset vastust.” (Filosofins Historia) Ehk on see tõesti nii, sest aeg ajalt tundub kogu see filosoofiline värk lausa ängistavalt talumatuna. Vaadeldes asju suurte mõtlejate silmade läbi, võime äkitselt tunda ennast selles universumis täiesti üksinda, tegutsemas jõudude vastu, mille ees oleme täiesti jõuetud. Leides äkitselt, et loodus pole inimesest sugugi rohkem huvitatud kui liblikast või sääsest või karuohakast aianurgas.
Võib olla ongi siin tegemist põhjusega mis tavainimest filosoofist eemale tõukab ning neisse kui mingisse erilisse inimtõusse kartuse aga vahest ka põlgusega suhtuma sunnib. Me kõik tahame millessegi uskuda ja filosoofia kipub liiga sageli hävitama unistusi ilusast ja kaunist, taandades selle millekski väga tühiseks.
Kaldun ilmselt teemast kõrvale aga teisiti ei oskaks ma seda esseed kirjutada. Tegemist ei ole tahtliku venitamisega vajaliku tähemärkide arvu täissaamiseks vaid lihtsa mõttelennuga, mis on just selline nagu ta on. Ja ma eeldan, et seda meilt oodataksegi. Siiski teen ma katse pöörduda Wittgensteini juurde tagasi.
“Ma tean” peegeldab asjade seisu. Põhjus miks me ei usu seda öelnud inimest peitub inimeses, mitte asjades. Asjad kas on nii või nad ei ole seda. Inimene aga on ekslik ja seetõttu vajab tema poolt öeldu kinnitust või tõestust. Samas tõepoolest, selline alaline kahtlemine üksteises ja ühiskonnas oleks ääretult kurnav. Seetõttu on olemas keel ja selle reeglid. Nagu Wittgenstein kirjutab, peab teine inimene “oskama ette kujutada , kust on võimalik niisugust asja teada”. Et asi peab olema objektiivselt kindlaks tehtav, ei tähenda veel seda, et kõike tuleks kontrollida!
Ka mulle meeldib kahelda – mõtestatult. Siiski erineb minu mõtestatud kahtlus Wittgensteini omast oluliselt. Sest isegi kõige suurema kiusuga ei suuda ma päris iseseisvalt tulla mõttele kahtlustada kedagi selles, et tal pea seest tühi on. Ja kui see sageli nii ongi, siis mitte sõnasõnaliselt vaid ülekantud tähenduses. Tegemist on staadiumiga, mis mindki praegu vaevab.
Ühes on Wittgensteinil õigus ja kui tema päris nii ei mõelnud, et teen mina seda ometi. Liiga sageli kiputakse pelgalt arvamuseavaldust pakkuma tõe pähe. “Ma tean” laialdane kasutus peegeldab inimeste enesekindlust, mis sageli on vaid kehv pettevari rumaluse varjamiseks. Inimkond liigub seda teed, et mõistet “ma olen kindel” nagu ei eksisteerikski. Me kasutame küll sõnu “ma”, “olema” ja “kindel” eraldi, kuid kolmest kokku mõtestatud lauset moodustada ei suuda. Küllap sealt ongi pärit kõik need sõjad ja konfliktid riikide vahel, mis kuidagi lõppeda ei taha ning vaikselt aga kindlalt oma juuri igasse vaiksesse külatänavasse ajavad. Ja miks peakski need lõppema, kui kõik oma õiguses nii kindlad on ja kõike kõige paremini “teavad”.
Tundub siis, et selles maailmas kus mina hetkel viibin, pole “teadmisel” midagi pistmist asjade tegeliku seisuga. Veel vähem on “teadmisest” rääkivate inimeste näol tegemist tõsiseltvõetavate filosoofidega, kes oma järjekordseks keeltmurdvaks etteasteks sõnu ritta seavad. Selles maailmas on selle nimi “veendunudoleku vaimuseisund”, mida saab hõlpsasti endale muretseda kuid millest lahtisaamiseks näivad vahendid puuduvat.
Igatahes näen ma nüüd selgelt, et hinne kolm filosoofia kui üldaine eest kaaskodanike ees mingisugust suurt eelist ei anna. Kuiv faktide loetelu on kaugelt midagi muud kui oskus asjadesse süüvida. Tunnistan, et Wittgensteini moodi mõelda ja asjadele läheneda pakuks mulle huvi kuid mitte sel määral, et selleks oma elust aastaid ohverdada. Pigem oleks see niisama poosetamiseks, sest neli valmiskirjutatud esseed on pannud mind kahtlema selles, kas filosoofide näol ikka on tegemist “tarkuse armastajatega” või sarnanevad nad pigem ulakatele poisikestele, kes pärast riieldasaamist riidleja auto täis sodivad või muud sama inetut teevad. Kahelda saab alati ja senikaua kui selle piiri üritavad tajuda kahtlejad ise, ei ole loota tõe selgumist. Leppigem siis asjadega mida näeme ja saame katsuda ning unustagem Achilleus, kes kunagi kilpkonna kätte ei saa.
- Teksti lugemiseks või allalaadimiseks pdf vormingut toetava programmi olemasolu teie arvutis! [↩]