Nahkanuia küla kohal särab pärast pikka vaheaega päike! Võtsin kaamera ja läksin välja, et pildistada oma üleeilse otsuse põhjal tehtud kätetööd, hööveldatud, kaetud ja puhtakslükatud servadega teed. Tundsin, et vajan kinnitust viimasel ajal hingerahu röövinud kahtlusele, et olen jälle ette võtnud asja mida ma lõpetada ei suuda!
Mind ja Maarjat on kritiseeritud selle pärast, et me siia kaugele pärapõrgusse otsustasime kolida. Seda on teinud ja teevad küll otse ja kaudselt isegi küllaltki lähedased inimesed. Kuidas te seal hakkama saate? Teil pole ju seda ja toda! Pime, liiga palju puitu jne. Üks häda teise otsa. Lisaks minu “halb” harjumus võtta asju ette suurelt või nagu ma ise arvan, kontekstis.
Milles see väljendub? Eelkõige selles, et minu jaoks ei kujuta Nippi Kõrsi kinnistu ost mitte maja omandamist vaid tühjaksjäänud küla kahe suurtalu ostu ning võimalust nende baasil Nahkanuia elule tagasi tuua. Vähemoluline ei ole ka kohepeal olles korrastatud majaümbrus või näiteks võimalus kuiva jalaga tuppa tulla. On imekspandav kui lühike on selle kõige juures inimeste mälu!
Võtame näiteks sellesama tee. Kuni käesoleva aasta kevadeni oli vähegi märjal ajal kuiva ja puhta jalaga võimatu tuppa saada. Kuigi ma tagantjärele ei mäleta, et keegi oleks konkreetselt selle kohta midagi öeldnud, oli see kindlasti üks põhjus miks meile tulla ei saanud. Arusaadav, oli lihtsalt ebamugav ja mudane. Tee sai korda ja nüüd saab iga ilmaga kuivalt tuppa. See tähendas 8000 kroonist väljaminekut ja suuri südametunnistuspiinu just raha paigutamise osas. Selle eest oleks saanud ju midagi suurt majas ära teha! Aga nüüd on hea ja kellelgi ei tule pähegi öelda, et teinud selle asemel midagi muud. Sama ring kordub sel nädala tehtud töödega: alguses irin tee seisukorrast, seejärel minu südametunnistuspiinad seoses raha pealtnäha mõttetu paigutamisega, irin ja lõpuks unustamise ning õnnefaas.
Ja nii on see kõigega. Ilus on vaadata ja kiita kui tublid me oleme ja kuidas me majaümbruse oleme korda teinud, arvestamata seda mis see maksma läheb! Ei saa kaht asja korraga. Kui võimalusi on ajalises ja rahalises mõttes konstantne hulk, saab nendega teha kindlaksmääratud hulga tööd. Ja minu valikud on sellised.
Või siis läheneme asjale nii. Kõik saavad aru, et kaubelda on vaja soodsalt. Ainus probleem selle asja juures on see, et kui sa ei ole kogu maailma sõber, kehtivad soodsad pakkumised põhimõttel nüüd ja praegu. Elades nö perifeerias ehk äärealal, kus võimalused on alati piiratud, omandavad kõik soodsad pakkumised (või isegi lihtsalt pakkumised), kui need tekivad, täiesti uue tähenduse. Ma sain soodsalt sauna, usun, et ka teeehituse hinnad pole tapvad, ainsaks tingimuseks oli kohene ja kiire tegutsemine. On masinad, on mehed, on kruus – teeme ära, järgmist võimalust ei tule niipea. Nüüd küsitakse minult, milleks see saun? Milleks see tee? Toimeta parem majas ja tee see korda. Ja kui ma ostaksin endale sauna topelthinnaga, ilmuvad välja ütlejad, kes üksteisele kõrva sosistavad kui kallilt ikka see sai soetatud. Või siis lähen oma imeilusasse majja poriste jalgadega. Ka siin on nii, et edastada saab ainult ühe sõnumi korraga!
Aga muidugi nõustun ma sellega, et vaja on tagalat ja see tagala on ilus, korras ja hästisisustatud kodu. Seda mul veel pole. Võiks ju võtta mõtteviisi kujundamise eelduseks näiteks asjaolu, et kuskil elab keegi koos seaga aga see pole minu standard. Või siis suhtuda nagu kinnisvarahindaja või pank, kelle arusaama Männi kinnistust ja sellel asuvast hoonetekompleksist võiks kokku võtta sõnadega: “Ehitage sinna mida tahate, kinnistu hind sellest ei tõuse.”
Ja nii need kahtlused tekivad. Usun, et me oleme Maarjaga teinud ära suure töö nii meie endi kui ka meie koduks oleva maa hüvanguks. Ja me tahame teha veel! Konstruktiivsed ettepanekud ja arutelud pole kunagi kahju toonud. Pigem tekitavad kahtluseussi täiesti erineva sisuga sõnumid, mida samad inimesed välja saadavad. Ja kui vastu satub vähe pehmema iseloomuga inimene, on tema tegutsemistahet kerge murda. Ma ise olen oma otsustega rahul! Aga mina ei ole täiuslik, minu naine ei ole täiuslik ja me ei ela täiuslikus maailmas. Seepärast ei saa ka meietehtud otsused olla täiuslikud.
Matkajana ma tean, et punktist A punkti B võib jõuda väga erinevaid teid pidi. On lühemaid ja kergemaid, pikemaid ja raskemaid radu. Nende ainus sarnasus on see, et nad viivad pärale ja annavad tagantjärgi vaadates hindamatu kogemuse just selle raja läbimisel. Ka raskem rada võib olla ja sageli ongi teadlik valik. Sest just raskematest radadest olevad mälestused liidavad ja on eredad ning inspireerivad kaua-kaua pärast matka toimumist.
Vahest ma mõtlen, et ma muretsen liialt asjade üle mida ma muuta ei suuda! Peaaegu üksi (ei, siiski mõnede kaasvõitlejate abiga) kanda üksi ühe küla eest muretsemise ja tegutsemise raskust! Parandada teed, hooldada majajäetud majapidamisi, üritada neid iga hinnaga välja osta, muretseda seenemetsade ja kaitseala pärast. Aga kas see ikka on nii? Tean, et teen õiget asja ja isegi kui sellest midagi välja ei tule, olen ma rahul sellega, et ma ei ole elanud oma elu ainult iseendale.